1/22/11

Step by boring step

Sain kätte oma talla toed ja ortoosi. Viimane on jõhkralt detailirohke, mis seab küsimärgi alla selle tarvituse volleplatsil. Talla tugedega on sama lugu. Need tahavad ka kõvasti harjumist. Aga ma ei anna alla ja kannatan.

Üldiselt olen ma treenimise kohapealt suht usin olnud. Pidevad venitused ja muud liigutused, mis kunagi Herje kurja käe all sai kogetud on enam-vähem täies mahus kasutusele võetud. Jalg võimaldab ka lühikest jooksu ja hüppeid teha, aga see eeldab ka hilisemat jahutamist, sest luuotsade juurest on jalg ikka veel paistes.

Programmis on mul palju koduseid jõutreenimismeetodeid, et keha ei harjuks laisklema. Käisin ka korra jõusaalis, aga kuna keskmine rauasikutaja ei ole sotsiaalselt kõige teravam prillikivi, siis on raske väikeses ruumis rahus trenni teha. Kui sinna putru segada veel üks roosa tähelepanu nooliv beibehakatis, kes aegajalt oma indlemishüüdeid peab üle jõusaali ulguma, siis see kopott ei kaugeltki mitte seeditav. Pall tundub aina magusamaks muutuvat.

0 mure(t):