Elul on taganttaskust alati mõni õppetund võtta. Viimati siis olen pidanud hakkama kannatama kaotusi ja ütlemata nappe sealjuures. Miks see õpetlik on? Leian, et valusat kaotust tuleb omamoodi välja elada, nagu ka head võitu. Mingi hulk negatiivset tunnet tahab sinust väga järsult väljuda. See on hea, et tunda oma keha ja vaimu kriisisituatsioonides. Tavaliselt jätsin ma halva tuju enda sisse, aga nüüd on päris mõnus peale mingit suuremat jama ennast välja elada. Oleneb muidugi millele/kellele. Soovitav on tegeleda mõne objektiga, mitte subjektiga. Toon näite. Võrkpalli kohtumine pronksi peale ja seis on 24:24. Ma lähen servima ja eksin ning järgmisena ei suuda me palli maha lüüa ja mäng läbi. Esimese asjana loopisin pikalt särki vastu seina ja seejärel maadlesin vihast kangiga ja tegin 3X8 jõutõmmet. Tulemuseks puhanud närv ja treenitud lihased. Win-win, kui napp kaotus välja jätta.
Kaotuse juures on halb asi see, et sellega võib ära harjuda. Nagu ka võitmisega. Neid mõlemaid peaks olema piisavalt palju, et hoida üleval motivatsiooni treenimiseks.
PS! Millegipärast hakkab üles ütlema parem puus. Kiire analüüs viitab - snapping hip sündroomile. Tegeleme asjaga.
Kaotuse juures on halb asi see, et sellega võib ära harjuda. Nagu ka võitmisega. Neid mõlemaid peaks olema piisavalt palju, et hoida üleval motivatsiooni treenimiseks.
PS! Millegipärast hakkab üles ütlema parem puus. Kiire analüüs viitab - snapping hip sündroomile. Tegeleme asjaga.
0 mure(t):
Post a Comment