Kole asi see võrkpall

Sain jala uuesti õhku. Pidev jalatreenimine on viinud olukorrani, kuis suudan juba "kaela kanda". Sinna kuulub muidugi kõva sidestamine ja see prükkari sokk (ilma varba ja kannata). Osav klõbistamine tõi ka juba esimese medali ja seda rannavollest. Järmised peaks hakkama tulema saalist. Rannavolle võlub oma tehnilise soorituse ja mitte nii lõhkuva tegutsemise, kuid samas roppraske liigutamise pärast. Oluline pole, kui kõrgele sa hüppad, vaid kui hästi platsi tunnetad. Seega minu olukorrale väga sobiv. Ettevaatlik tuleb olla ootamatute sissekaevatud kraatritega, mis võivad jalalaba ohustada - Kert Kärneri case, mid sain ka väga ehmatavalt ise kolmapäeval tunda. Õnneks on kõik ok.

Saalis tegin ka avalöögi ja seda ülitillukeses Rannu saalis, kus vastuvõtu ja tõstega tuleb olla piinlikult ettevaatlik, sest lagi on madalamal, kui sa arvad. Noored ja vihased poisid tekitasid omajagu pinget aga kogemus ja jõud võtsid seekord oma. Ise jäin debüüdiga enamvähem plussi. 4 lööki ebaõnnestusid (positsioonilt 4, 1 ja kaks korda ka 6-e pealt). Siiski raiusin maha umbes 6 palli ja panin 3 ülikõva blokki. Serv ei tulnud väga välja. Saal kuidagi häiris. Servi olen üldse törts minetanud. Samas rannas lõikab see hästi. Saalis on raskusi, aga pikem turniir laupäeval paneb asjad paika.

Tegin ühe tõsisema funktsionaalse treeningu Tyskis, lootusega sellest ignädalast üritust teha, aga vollet on palju - liiga palju ja veel hullemaks läheb. Õigel ajal põdesin.