Põlvevärdjas on tagasi

Kuna Rax on oma blogi soiku jätnud, siis köhin hääle puhtaks ja räägin oma tegemistest. Esmalt teatan rõõmuga, et 2009. aastaga pulbriks joostud põlved on nii palju paremini liikuma ja vähem valutama hakanud, et võimaldavad juba kolmveerand tundi rahulikku sörki lonkida. Järve metsas jõudsin selle ajaga kolm ringi teha ja tunne oli nii hea, et oleks võinud veel otsa joosta, aga seda treeningmahu liiga kiirelt tõstmise reha olen juba korra tallanud, enam ei taha.

Selle 2009. aastaga läks jah natuke sandisti. Et kõik ausalt ja algusest ära rääkida, pean alustama sellest, et võtsin 2008. aasta sügisel plaani, et teen talv otsa tublisti trenni, et siis suvel jooksuvõistlustel kõvasti paugutada ja ehk isegi Raxule ära teha. Oma motivatsiooni lisas sellele plaan minna kevadel Riiga poolmaratoni jooksma. Ning ega tulemuste kohta kokkuvõtvalt paha öelda ei saa - Riia poolik jäi küll jooksukaaslaste šlangimise tõttu ära, aga see-eest kohalikel võistlustel noppisin kõrgemaid kohti kui varasemal aastal, Raxu võitsin järvejooksu sarjas kuivalt ja SEB poolmaraton õnnestus alla pooleteise tunni joosta. Paraku oli sellel kõigel oma hind - talvekuudel joostud kilomeetrid (ca 200 km kuus) kasvatasid küll võhma ja kiirust, kuid hävitasid samas tempos põlvi. Nii olin maiks-juuniks jõudnud seisu, kus trenni enam väga teha ei kannatanud, kuid jonni ja säilinud vormi najal sain sügiseni võistlused ära võisteldud. Peale poolmaratoni andsid aga liigesed selgelt märku, et nemad minuga enam joosta ei taha. Käisin end ka arsti juures näitamas, kes õnneks ütles, et otseselt ära lõhkuda ma midagi pole jõudnud, kuid et põlvekeder on pehmenenud ja kriimustatud ja kõige mõistlikum oleks sellele rahu anda. Ma siis andsin.
2010. aasta mais olin täpselt sama vigane ja hädine kui pool aastat varem. Siis juhtusin kokku ühe tohtriga, kes mu põlvevalujutu peale hoopis mu selga väänama kukkus. Pärast mõnd minutit selja ja kaela ragistamist kontrollis ta põlvi uuesti ja siis need enam ei valutanud. Mu uljast optimismi kohe jooksurajale naasta suutis ta siiski jahutada ja selles oli tal õigus. Salaja ma ikka paar kilti sörkisin ja siis tulid vanad hädad kohe tagasi. Sügisjooksu 10 kilti sai ikka ka eelmisel aastal läbi longitud.
Sel kevadel proovisin uuesti alustada ja tundub, et vähemalt selle pooleteise kuu jooksul sörgitud 60 kildiga ma endale liiga pole teha suutnud. Distantsid on 4-7 kilomeetrit korraga ja keskmine tempo üle 6 min/km. Otsin seda võimalikult madalat ja pehmet sammu, mis põlvi ei koormaks.

Sel aastal ühtegi võistlust ei planeeri, aga järgmisel... kui Rax ikka endiselt võrgupedeks jääb, siis peaks ju keegi olema, kes ta blogis teemakohast teksti toodab. Ainult treeningutest jahvatamine jääks aga lahjaks ja nii peaks kasvõi elamuste ja intriigi huvides mõne võistluse ette võtma. Lubama ei hakka igaks juhuks veel midagi.