Jooksujuttu

Jaanson ja särk

2011-09-10T22:44:00.002+03:00

Jaansoni särk oli mul eesmärgiks umbes juuli algusest saadik. Tänu sellele võistlusele oli piisavalt palju motivatsiooni end uuesti käivitada. Algus oli kuidagi konarlik, aga tegelikkuses hakkas vorm päris kiiresti tulema. Ülemiste läks küll veidi tuksi, aga etteruttavalt võib öelda, et kõik oli nii nagu vaja.

Ilmselgelt ei saa paari kuuga väga põhja alla ja nii proovisin hakata suht kiirelt ka intensiivsema treeninguga ennast proovile panema. Nagu eelnevalt palju öeldud sain vastupidavuselt nii kaugele, et umbes 6 km kannatas 4 min/km tempos liikuda. Edasi hakkas juba pooma. Siiski mõjus vollehooaeg selliselt, et lühikesi otsi sain teha väga intensiivse tempoga. Ei usu, et ma 1500 rekordi oleks löönud, aga 800m oma kindlasti.

Aga Pärnu. Kohale sai mindud juba päev varem. Katusealust pakkus kergkaallane Tamor, kes sihtis kohta 20 hulgas. Hommiku vara lahendasin suure paki Hapsi, mis jooksu ajal isegi segama hakkas. Vennasega sai tehtud suht pikk soojendus ja paar korda tuli vett näkku loopida, sest sügis ei taha temperatuuri mõttes kuidagi veel võimust võtta.

Stardis saime hästi liikum ja Allar Raja ning Pusaga ühes tempos sai kulgetud 2. km-ni. Siis tõmbasin tiba tagasi. Sest esimesed kilomeetreid olid kuidagi liiga kiired. Hoog oli ok, aga väike hirm tõmbas hoo tagasi. Sättisin ennast Arro sappa ja tema tempos sai teiselepoole silda kulgetud. Mingi hetk kasutas ta oma sulgkaalu ära ja kadus minu eest. Umbes 7 km ütles keegi kohaks 70 midagi. Teadsin, et siis on enamuse tööst tehtud ja võib rahus tirri lasta. Tempo kukkus 4.15 peale ja väga ei olnd motti seda kiiremaks kruvida.

Finiseerusin siis kohaks 80 ja aeg on umbes-täpselt seal kus ma seda ka eeldasin.
Km ajad-
1. 3:32
2. 3:47
3. 3:48
4. 3:55
5. 4:14
6. 4:10
7. 4:12
8. 4:16
8,8: 2:50 (34:47)

Nüüd rühin samas tempos edasi, sest eesmärgiks on Saaremaa 3-e päeva jooks normaalselt läbida. Mis see normaalne on selgub vast mõned nädalad enne. Loodetavasti saab selleks ajaks koguda piisavalt km-eid.

Huvitavat fakte - Kehamass on kukkunud viimasel ajal 90+ pealt 86+ peale. Nii et on maha võtta küll ja küll. Annan sellele massile veel hagu, enne kui saalivolle hooaeg hakkab.

Ülemiste 2011

2011-09-06T09:29:00.004+03:00

Ülemistele sai seekord mindud siis teadmisega, et kui 10 km sildi juures olen 40-ga, siis on asi ok. Natukene võib juba ette toriseda, et viimased ajad tööl on olnud leebelt öeldes kurnavad nii füüsilise töö, magamatuse kui ka vaimse pinge tõttu. Reedel sai suurem jama läbi ja laupäeval oli tunda kerget pingelangust.

Soojendusel oli tunne kuidagi hirmus unine aga kiiremad kerimised ja sahmakas vett näkku tõid elu tagasi. Huvitaval kombel oli see jooks suht üksik. Ei olnud väga konkureerivaid jooksjaid ega ka teisi tuttavaid nägusid jooksurajalt. Või ma ise sörkisin seal, kus teisi väga ei liigu. Vennas oli töötamas Soomes ja teised kaaskannatajad oli samuti erineval põhjusel slangimas.

Stardis trügisin mõõdukalt esiritta, et elada kaasa Tserepannikovi viimase sekundi kiibijooksule. Stardis sain hästi liikuma ja liikusin väga heas tempos kusagil 5 km. 6 km peal hakkas mu kehv põhi jällegi kergelt tunda andma. Igatahes olid 8-9 km väga rasked. Päästev 10. km võttis vähe pingeid maha aga aeg oli kole - 40:50 millegagi. Vaatasin juba, et kas ma tunniga üldse finiši sörkida suudan. Kui asi läks liivarajale, siis sain natukene uuesti hoo üles ja tunne oli päris ok. Lõpus sai veel päris kõva 500m kiirendust lastud.

Tagantjärele analüüsides ei oskagi öelda, mis see 8-9 kilomeetril nii raskeks ajas. Tuul oli selleks hetkeks juba külje pealt. Või oli eelnevate kilomeetrite tuulemurd niivõrd jala tühjaks pigistanud. Kolmas võimalus oli veel, et töö on ikkagi oma võtnud ja organism nõrk.

Joostes tunus kõige mugavam tempo 4:15 min/km, mis pole teab mis meeletu teo moodi venimine, kuid samas on juba paari kilomeetriga minutid kadunud. Selleks, et Jaansonil särki saada on vaja hoida tempot 3:55. Sellega peaks vast hakkama saama, kui ka 8 km sama haamer tuleb.

Km ajad-

1. 3:58

2. 3:58

3. 4:05

4. 3:59

5. 3:48

6. 4:23

7. 4:03

8. 4:08

9. 4:17

10. 4:15 (40:57)

11. 4:19

12. 4:42

13. 4:23

14. 3:56

Kokku 58:18.

Algselt paika pandud 58 min sai ületatud vaid 20 sekundiga. Sees mõttes väga ei tahaks kurta, sest aeg oli minuti parem kui eelmine aasta, seega peaks olema vormi piisavalt, et Jaansonilt särk võtta.

Varajane comeback

2011-08-21T11:55:00.004+03:00

Alates Tallinna suurüritusest olen hakanud korralikult kilomeetreid koguma. Nädalas saab juba 3-4 trenni kokku, sest rannavolle üritusi jääb aina vähemaks. Korra sai jälle Võru etapil hooaja lõpuüritusel kõvasti särada, kui segasime osavalt jälle meistrivõistluste arvestuses kaarte ja tulime viimasel etapil (nagu ka eelmisel aastal) esikohale.

Päris viimaseks liivasahistamiseks jääb ilmselgelt vist Ülde volle, kus mängude vahel seda protokolli praegu kirja panen.

Aga jooksukilometraažist. Kui mõna aega olen saanud rahulikult sörkida, siis oli aeg ka kõvemateks tõusu ja kiirustrennideks. Kiirused on siiani tõusvas järjes kasvanud 2-3-4X1km lõike kiiruseks kujuneb 3.30-3.40, mis arvestades vähest põhja on ok, aga mis ei kesta väga palju kauem kui pool tundi. Tõusutrennidest oli mõnusaim Vooremäe ründamine ning Toomemäe sprint. Sekka palju rahulikku kulgemist ning eile tehtud korralik proovijooks vennasega. Viimane oli pikkusega 14 km. Alustasime madala pulsiga ja umbes iga 15 min. tagnt tõstsime seda 10 löögi võrra. Huvitav oli see, et mu pulss näitas üldjuhul 8-10 lööki vähem kui vennasel aga viimasel on kapraegu maratonist taastumise periood ja samas pole ta töö pärast erilist mahtu saanud koguda. Igatahes läks siis jooks aina teravamaks ja viimased 3 km tulid suhtkoht täie pasaga. Seega võib tunnise kulgemise kohta öelda, et ehk suudan oma legendaarset 4 min/km hoida ka kauem kui pool tundi. Seda saab näha Ülemistel, kus põhieesmärgiks on 10 km silt alistada 40.00+- 30 sekundiga. Sealt edasi on boonus.

Jälgisin ka oma liikumist pulsiga 150. Sellisel tempol on mu liikumiskiirus alla 5 min/km.

Tuleva nädal siis Ülemiste ja selle nädala hoikas veel natukene teravust. Enne Jaansonit üritan taastuda ja seal oma vormi täielikult realiseerida.

Tervis on ok. Kergelt teeb muret vasak põlv, aga siiani väga seganud pole. Üritan samas ka asfaldi vältida. Eilane üritus hakkas oma mehaanilise tagumisega liigestele, kui et jooksmine ise. Jooksutahe on tagasi ja hakkab tekkima ka võistlusnälg. Loodan, et see kestab Saaremaa 3-e päeva jooksuni.

EAJC

2011-07-29T09:09:00.002+03:00

Tegelesin nädala vabatahtliku tööga Euroopa juuniorite EM-il. See tähendas passimist Tallinnas, kus ma üldjuhul vabatahtlikult väga ei ole. Siiski võin tulihingeliste pealinna pooldajatele öelda, et väga kole polnudki, aga seda kõike ainult teadmisega, et ma saan siis kunagi ära.

Peale huvitavat tööpäeva kippus olukord olema selline, kus öömaja juurde jõudmiseks (Lasnamäe lõpus) oli mõtekam kasutada kondimootorit, kui et paljukiidetud ühistrasporti.

Selle mõttega sai siis lahedatud umbes 4 trenni. 3 Oligi Kadriorg-Iru suunal umbes 8-9 km. ja viimane Kadrioru tõusutrenn kestvusega umbes 45 min. Kokku sai siis sellel nädalal maha küntud 2:45 tundi, mis minu jaoks on päris hea saavutus üle pika aja.

Tulemuseks on täitsa normaalne vorm, mida sai proovitud siin ka lõigutrennil, kus kilomeetrid tulid umbes 85% maksimumiga joostes 3:30. Kui suudaks neid lõike rohkem tarbida kui vaid paar, siis võiks juba rahul olla, aga eks kõik tuleb step-by-step.

PS! rääkige mis tahate aga Lasnamäe on ikka väga masendav koht.

Pühajärve

2011-07-26T19:08:00.004+03:00

Pühajärvele sai jooksma mindud ilma igusuguse eelneva jooksutreeninguta. Kuid niisama sörkimise asemel võtsin eesmärgiks hoida tempot 4:30. Algus oli suht ok. Sattusin vedama sõbra Urmase vennast, kes mulle Harkus kande demostreeris. Tempotasime umbes 3-4 km peale, kui ta suht raskelt häält hakkas tegema ja lubas mul rahus edasi lipata. Seniks oli keskmine km kusagil 4.20 peal ja väga mõnus oli liikuda. Edasi läks suht molutamiseks, sest midagi põnevat ei toimunud. Mingi papiga maadlesin seal. Sirgel oli sent-surmale-võlgu vanamees suht käbe aga tõusul kadus selja taha. Kõige mõnusam küngas hakkas juba piinama. Piinama hakkas ka vastupidavus üldiselt, sest kõik mis on praegu pikem, kui 6 km on minu jaoks võistluse mõttes ulme.

Lõpp oli kole ja vaevaline. Tempot jõudsin küll ilusasti hoida, aga mis kuradi kiirus see on. Suht olematu. Aga egas temperatuur tegi ka oma ja peaeesmärk oli jõuda finišisse. Km aegadest on 7-8 km haamer suht hästi näha. See vajab veel kõva tööd.

KM ajad:

1. 4:10

2. 4:25

3. 4:25

4. 4:24

5. 4:16

6. 4:15

7. 4:31

8. 4:43

9. 4:41

10. 4:40

700m 3:41

Millestki

2011-07-08T17:14:00.002+03:00

Andresel on õigus. Volle on mind neelanud endasse kogu saba ja sarvedega. Kogu mu tööväline tegevus ehk hobi koosneb vaid Mikasaga jahmerdamisele. Aga kusagil hinges on veel mingid mälestused jooksmisest, mis aegajalt enesest tunda annavad. Siiski vaid liiga vähesel määral.

Mis vahepeal toimus? Kokku sai 3 kuuga võisteldud 2-l jooksuvõistlusel - Viljandi ja Harku.

Kõigepealt Mulgimaast. Päev enne Viljandi järvejooksu toimus Rahvaliiga finaalturniir Keilas, mis lõppes meie jaoks täieliku krahhiga. Siiani on seda raske meenutada. Hilisem pudelisse nutmine ja kõvem spa ning disko õhtu neelasid suures kogusest võimu, mida järgmine päev enam rajale panna ei olnud. Viljandi jooks tuli üks aegade viletsamaid, aga samas mitte kõige koledama ajaga. 50+ min on aga ikkagi liiga palju sellise tühise kilometraaži läbimiseks. Kõrvalepõikena võib veel öelda, et kohe peale jooksu sörkisin edasi võrkpalli võistlusele. Selline see elu on.

Ajapikku jäi saalivolle ära ja see asendus ranna omaga, mis kevadel on suht heitliku iseloomuga. Palju vaba aega hakkas ajapikku sisustuma jälle jooksmise sarnase liikumisega. See aga väga ei taha välja tulla, sest pole vormi ja isu. Viimane on kuidagi väga ära kadunud. Olukorda analüüsides avastasin, et kõik "nürid" tegevused on mulle vastumeelsed. Asjad on vaja korraldada mängulisemalt. Ehk teisisõnu on vaja jooksutrennid muuta põnevamaks. Seda sai praktiseeritud eelkõige tõusudel. Seal tundsin end elavana ja aktiivsena. Põhja laduvat LSD-d jäi väheks. Eks see annab ka praegu tunda.

Aga siis tuli juba suvi ning hakkasid pihta rannavolle võistlused. Praktiliselt iga päev sai rannas liival sahmerdatud. Olgu siis kõrvetav päike või tibutav vihm. Trenn tõi ka tulemusi. Preagu umbes 10-l vollevõistlusel olen ma jäänud poodiumilt välja vaid 2-el korral - pika puuga Premium 7-l ja väga napilt Tõrvas. Viimasel tegime viimasel etapil kõva come-backi ja võtsime üldvõidu. Seega kõik märgid näitavad, et tegelen õige asjaga.

Harku jooks tuli seega täiesti liivavormilt. Seda näitas ka kokkuvõttes aeg. Nii kehva jooksu pole ma seal kunagi teinud. Seega tige feil. Tegelikkuses jooksin ma esimesed 500m kõvasti, siis sörkisin mingi 4.45-ga sest järgmine päev oli vaja Valga rannas paugutada. Ning lõpuks andisn viimased 1,5 km korralikult talda. Kehv koht on ikkagi kehv koht, aga samas suhtkoht kama-kaks kas oled 85 või 115.

Peale Harkut olen ma jällegi ainult liiva lainel olnud. Esimese jooksutrenni tegin eile so. päev enne Pühajärvet. Ehk siis ka see järv tuleb olematu vormi pealt võtta. Challege accepted. Eesmärgiks on vältida kõig kehvemat Pühajärve aega ehk joosta kiiremini kui 51:21 (2006 aasta). Eeldada on, et üritan hoida tempot 4:30. Kuna homme kipub väga palvaks, siis igasugused korrektuurid tulevad sinna juurde.

Mis edasi? Viskasin selga Jüri Jaanosni 2-e silla jooksu särgi ja seepeale küsiti, et kas see särk tuleb ka see aasta. Hea küsimus. See pani mõtlema ja eile ka trenni tegema. Teen ka täna ühe sörgi ja homme võistluse ja loodetavasti pühapäev ka ühe taastava. Siis võiks see pealehakkamine standardiks kujunema. 2 kuud on veel aega. Mulle sellest piisab. Andres ei saa ka järgmiseks aastaks niikunii vormi.

Põlvevärdjas on tagasi

2011-05-20T21:59:00.004+03:00

Kuna Rax on oma blogi soiku jätnud, siis köhin hääle puhtaks ja räägin oma tegemistest. Esmalt teatan rõõmuga, et 2009. aastaga pulbriks joostud põlved on nii palju paremini liikuma ja vähem valutama hakanud, et võimaldavad juba kolmveerand tundi rahulikku sörki lonkida. Järve metsas jõudsin selle ajaga kolm ringi teha ja tunne oli nii hea, et oleks võinud veel otsa joosta, aga seda treeningmahu liiga kiirelt tõstmise reha olen juba korra tallanud, enam ei taha.

Selle 2009. aastaga läks jah natuke sandisti. Et kõik ausalt ja algusest ära rääkida, pean alustama sellest, et võtsin 2008. aasta sügisel plaani, et teen talv otsa tublisti trenni, et siis suvel jooksuvõistlustel kõvasti paugutada ja ehk isegi Raxule ära teha. Oma motivatsiooni lisas sellele plaan minna kevadel Riiga poolmaratoni jooksma. Ning ega tulemuste kohta kokkuvõtvalt paha öelda ei saa - Riia poolik jäi küll jooksukaaslaste šlangimise tõttu ära, aga see-eest kohalikel võistlustel noppisin kõrgemaid kohti kui varasemal aastal, Raxu võitsin järvejooksu sarjas kuivalt ja SEB poolmaraton õnnestus alla pooleteise tunni joosta. Paraku oli sellel kõigel oma hind - talvekuudel joostud kilomeetrid (ca 200 km kuus) kasvatasid küll võhma ja kiirust, kuid hävitasid samas tempos põlvi. Nii olin maiks-juuniks jõudnud seisu, kus trenni enam väga teha ei kannatanud, kuid jonni ja säilinud vormi najal sain sügiseni võistlused ära võisteldud. Peale poolmaratoni andsid aga liigesed selgelt märku, et nemad minuga enam joosta ei taha. Käisin end ka arsti juures näitamas, kes õnneks ütles, et otseselt ära lõhkuda ma midagi pole jõudnud, kuid et põlvekeder on pehmenenud ja kriimustatud ja kõige mõistlikum oleks sellele rahu anda. Ma siis andsin.
2010. aasta mais olin täpselt sama vigane ja hädine kui pool aastat varem. Siis juhtusin kokku ühe tohtriga, kes mu põlvevalujutu peale hoopis mu selga väänama kukkus. Pärast mõnd minutit selja ja kaela ragistamist kontrollis ta põlvi uuesti ja siis need enam ei valutanud. Mu uljast optimismi kohe jooksurajale naasta suutis ta siiski jahutada ja selles oli tal õigus. Salaja ma ikka paar kilti sörkisin ja siis tulid vanad hädad kohe tagasi. Sügisjooksu 10 kilti sai ikka ka eelmisel aastal läbi longitud.
Sel kevadel proovisin uuesti alustada ja tundub, et vähemalt selle pooleteise kuu jooksul sörgitud 60 kildiga ma endale liiga pole teha suutnud. Distantsid on 4-7 kilomeetrit korraga ja keskmine tempo üle 6 min/km. Otsin seda võimalikult madalat ja pehmet sammu, mis põlvi ei koormaks.

Sel aastal ühtegi võistlust ei planeeri, aga järgmisel... kui Rax ikka endiselt võrgupedeks jääb, siis peaks ju keegi olema, kes ta blogis teemakohast teksti toodab. Ainult treeningutest jahvatamine jääks aga lahjaks ja nii peaks kasvõi elamuste ja intriigi huvides mõne võistluse ette võtma. Lubama ei hakka igaks juhuks veel midagi.

Kops ja liiv

2011-03-24T08:55:00.002+02:00

Kui olin juba arvamusel, et füüsiline võimekus on mürinaga taastunud, siis väikesed tagasilöögid tulid liival. Saalis saan ma rohkem uimerdada ja puhata. Liival pead aga rabelema poole võistkonna jagu - isegi rohkem. See tõmbab kopsu korralikult krambieelsesse seisu ja mida kiiremini väsimus peale tuleb, seda kehvemini sooritus tehniliselt ka on. Lööd ja blokid küll hirmsa hooga, aga vastuvõtus ja kaitses seda jõudu ei jagu. Peab oskama ennast ikka korralikult käima saama ka jalad liiva sees. Selleks tuleb teha aga trenni, trenni, trenni ning peab varuma korralikult ka aega taastumiseks. Viimane on mul peamine märksõna lähiajal. Jääb seda kvaliteet und aina vähemaks ja vähemaks tänu sõbralikele Tartu maaspordiliidu korraldajatele, kes iga meie mängu on kesköösse toppinud. Õnneks saab peale tööd vähe suigata.

Temps, diago ja nurk

2011-03-23T10:53:00.002+02:00

Oma armukesega Mikasaga olen hakanud uuesti suhtlema. Seda siis erineval moel. Kui Tartumaal õnnestub mul seda pooldiagonaal asendis teha, siis Viljandis olen sunnitud natukene kärmemalt tegutsema. Lisaks neile on mõned süldiõhtud Viljandi maakonnas, kus saab asja rahus nurgas lahendada. Tulemused on piirkonniti erinevad. Mida rahvarohkem üritus, seda raskem on asja ajada ja ma ei ole tulemiga üldsegi rahul. Mujal on asi päris põnev ja erutav. Eks ma üritan ka liiva peal vähe ameleda, kuigi esimesed märgid näitavad, et see ei pruugi kõige õigem asi olla. Siiski peab tõdema, et see on vaid viiimase paari nädala rõõmud. Edaspidi tiksub elu vanasse, kuid mõnusalt sisseseatud rööpasse tagasi. Loodetavasti ei tunne keegi end sellest puudutatuna. Lihtsalt teatud aeg tuleb üle elada. Paratamatus.

Linnas sprintides

2011-03-22T07:58:00.003+02:00

Olen vist üks legendaarsemaid EMU sariürituse LS osaleja. Ja ega nüüdki ei saanud seda mitte vahele jätte. Plekid kopsus viitasid sellele, et see kord esikolmikus me kaarte segama ei hakka, aga joosta võib vahel nisamagi lahe olla (jee right!).
Kosmosetehnoloog ja jumal teab veel millega tegelev orienteerumisentusiast Kaupoga sai korraks leivad ühte kappi visatud ja 15 min üksteise seltskona talutud. Kaupo on tegelt lahe kuju. Ehe näide, et sport ja mõistus võivad vabalt käsikäes käia.
Stardis oli ropp järjekord. Kui eeldada, et iga lähe on ühe minuti tagant, siis võisid kiirelt ilma näppudetagi arvutada, et suht napis riietuses peab siin passima oma pool tundi. Õnneks tulid korralajad mõistusele ja mingi hetke pärast said inimesed rajale juba 30 sekundi vahega.

Alguses üritas Kaupo kohe tempot teha, aga ma võtsin sujuvalt hoo maha. Estieks, et oma kopsu tunnetada ning teiseks oli sigalibe ja hüppeliiges veel liiga õrn selliseks uisutamiseks.

Esimesed punktid tulid sujuvalt ja mäkketõusul tundsin, kuis jalgades on purakat küll. Mäel jäime ühte punti mingi paariga, kus üks jorss tõi punkte ja teine töll lärmas kusagilt kaugelt eemalt, et kus mingi punkt on või kust sa nüüd jooksma peaks. See viimane tegelane ise väga joosta ei viitsinud/jõudnud. Järjepanu võtsime punktid ära ja mingi hekt tegime ka kerge spurdi. Lärmav paariline ja tema vaikiv puntkitooja olid meil seljataga. Viimases punktis võtsime rahulikult kurvi ja sellega kaotasime positsiooni, kuid libeduse pärast polnd mõtet rabeleda ka. Lõpuaeg 15 min kopikatega, mis oli ligi minuti parem, kui minu hirm jääda alla legendaarsele luuserpaarile Karule ja Soosaarele. Aga kõige tähtsam oli see, et tunne oli ootamatult sigahea.

Seekord kedagi alla ei ajanud ja mindki keegi maha ei sõitnud. Üks tädi oli natukene tainas ja üritas rahva liikumissuunaga risti kulgeda ja seetõttu jäid loetud sentimeetrid puudu, et ma ta maha oleks tõmmanud. Mais lähme ikka esiviisku kohta püüdma

Kops üle maksa

2011-03-21T09:32:00.003+02:00

Siis kui vormikõver hakkas ähvardavalt hea nurga all tõusma, sain laksu. Alguses niitis niisama 38 kraadine palavik maha ja seda paar päeva. Siis aga hakkas temperatuur puperdama nagu sixi tahhokas. Kord üles ja siis alla. Ilmselgelt oli organismis mingi anomaalia. Törts verd näpust ja natukene rohkem veenist ning kiire Tšernobõl rindkerest ja tulemus oli käes. Kopsupõletik! Kas ma keerasin viimaste trennidega (sõudeergomeetril 3X6min 1:49 tempos+jõusaal ja ujumine) kopsu üle maksa või oli hea vormi teada tuntud tunnuseks kehva immuunsussüsteemi ülesütlemine.

Oli mis oli, igatahes tuli see sitt läbi põdeda ja uuesti enda vormi ajada. See esimene oli kuidagi naljaks. Umbes päev antibiootikume ja kõik korras. Neelasid seda jama umbes nädala ja siis jäin ootele. Arst keelas mul pikalt tegutsemise ära, aga eks ma kodus natukene ikka salatrenni tegin. Esimese ametliku trenni tegin eelmine teisipäev, mis kujunes väga koledaks. Mingit füüsilist võimekust ei olnud. Paar hüpet ja hing kinni. Eks sellele andis oma tõuke ka asjaolu, et tabletineelamine oli mu siseorganite mikrofloora koralikult sassi keeranud ja toitumise poolel olin suht anorektiku moodi (õrn jogurt ja vesi).

Aga vaba meest ei murra miski. Kolmapäev tegin kaasa juba linnasprindi, neljapäev maakonna mäng mille kaotasime 3:1 ja reede 3:2 võidumäng Viljandis. Laupäeval kerge puhkus ja pühapäeval tegin väga häid etteasteid juba. Tehke järgi või makske kinni.

PS! Kerge toitumine viis mu kaalu paar pügalat allapoole. Oled see mida sööd.

My, myself and volley

2011-03-20T11:04:00.002+02:00

Rannahallis panti käima järgmine meeste etapp. Võttis ühedust selline vanameister nagu Ruudi, kellega me kunagi loputasime Võru noori ja vihaseid. Panime rahad kokku ja asusime Tartu vanadel ja väsinutelt skalpi võtma. Elul on omamoodi oma iroonia, mida ta tahab meiega jagada. Avaringis saime kokku sellise pundiga nagu Rax ja C-luck. Esimene siis mu nimekaim, kellega me pole varem ei ühel ega vastaspool võrku kohtunud.

Mängust kujunes üks atraktiivsemaid esitlusi kogu turniiri peale. Kõik tahtsid näha kumb Ragnar võib oma nime uhkemalt kanda. Alguses olime punkt punktis kinni kuid vaikselt libises paar punkti neile ja 1. geim libises käest. Teises aga õnn pöördus ja saime Ruudiga mängu käima. Aga selleks tuli lõpus roppumoodi vaeva näha, sest kui geim pidi lõppema 15 punkti peal, siis meie tegime sellest mingi 21:19 võidu või midagi sellist. Viimases ja otsustavas geimis läks aga mäng kohe alguses neile ja seda nad hoidsid lõpuni välja. Seega pidin ma esimesel kohtumisel Ragnariga talle kohe alla vanduma. Shit seems to happend.

Ka järgmine geim läks kuidagi naljakalt. Alguses võitsime pika puuga, siis saime ülinapilt pähe ja siis jälle ülinapilt pähe - loetletud olid geimid, mitte mängud ja kukkusime kohe turniirilt välja. Eriti sitt lugu.

Aga ajalugu sai tehtud ja seda ka meedias kajastatud ja fotole võetud. Vaadake volley.ee lehekülge või facebuuki.

Elu õpetab

2011-02-19T19:12:00.002+02:00

Elul on taganttaskust alati mõni õppetund võtta. Viimati siis olen pidanud hakkama kannatama kaotusi ja ütlemata nappe sealjuures. Miks see õpetlik on? Leian, et valusat kaotust tuleb omamoodi välja elada, nagu ka head võitu. Mingi hulk negatiivset tunnet tahab sinust väga järsult väljuda. See on hea, et tunda oma keha ja vaimu kriisisituatsioonides. Tavaliselt jätsin ma halva tuju enda sisse, aga nüüd on päris mõnus peale mingit suuremat jama ennast välja elada. Oleneb muidugi millele/kellele. Soovitav on tegeleda mõne objektiga, mitte subjektiga. Toon näite. Võrkpalli kohtumine pronksi peale ja seis on 24:24. Ma lähen servima ja eksin ning järgmisena ei suuda me palli maha lüüa ja mäng läbi. Esimese asjana loopisin pikalt särki vastu seina ja seejärel maadlesin vihast kangiga ja tegin 3X8 jõutõmmet. Tulemuseks puhanud närv ja treenitud lihased. Win-win, kui napp kaotus välja jätta.

Kaotuse juures on halb asi see, et sellega võib ära harjuda. Nagu ka võitmisega. Neid mõlemaid peaks olema piisavalt palju, et hoida üleval motivatsiooni treenimiseks.

PS! Millegipärast hakkab üles ütlema parem puus. Kiire analüüs viitab - snapping hip sündroomile. Tegeleme asjaga.

Kole asi see võrkpall

2011-02-11T14:13:00.003+02:00

Sain jala uuesti õhku. Pidev jalatreenimine on viinud olukorrani, kuis suudan juba "kaela kanda". Sinna kuulub muidugi kõva sidestamine ja see prükkari sokk (ilma varba ja kannata). Osav klõbistamine tõi ka juba esimese medali ja seda rannavollest. Järmised peaks hakkama tulema saalist. Rannavolle võlub oma tehnilise soorituse ja mitte nii lõhkuva tegutsemise, kuid samas roppraske liigutamise pärast. Oluline pole, kui kõrgele sa hüppad, vaid kui hästi platsi tunnetad. Seega minu olukorrale väga sobiv. Ettevaatlik tuleb olla ootamatute sissekaevatud kraatritega, mis võivad jalalaba ohustada - Kert Kärneri case, mid sain ka väga ehmatavalt ise kolmapäeval tunda. Õnneks on kõik ok.

Saalis tegin ka avalöögi ja seda ülitillukeses Rannu saalis, kus vastuvõtu ja tõstega tuleb olla piinlikult ettevaatlik, sest lagi on madalamal, kui sa arvad. Noored ja vihased poisid tekitasid omajagu pinget aga kogemus ja jõud võtsid seekord oma. Ise jäin debüüdiga enamvähem plussi. 4 lööki ebaõnnestusid (positsioonilt 4, 1 ja kaks korda ka 6-e pealt). Siiski raiusin maha umbes 6 palli ja panin 3 ülikõva blokki. Serv ei tulnud väga välja. Saal kuidagi häiris. Servi olen üldse törts minetanud. Samas rannas lõikab see hästi. Saalis on raskusi, aga pikem turniir laupäeval paneb asjad paika.

Tegin ühe tõsisema funktsionaalse treeningu Tyskis, lootusega sellest ignädalast üritust teha, aga vollet on palju - liiga palju ja veel hullemaks läheb. Õigel ajal põdesin.

Kole asi see sõudmine

2011-01-31T09:58:00.004+02:00

Möödunud Alfa 2011 võistluste järelanalüüsil selgus, et noored on sita võimekusega. Kuna ma vana olla ei taha, siis pean vormile vinti peale keerama. Idee andis selleks Kristjan, kes tutvustas ergomeetri peal tehtavad lõigutrenni. Tundub lihtne - 8X30 sek max tõmmet ja 30 sek. puhkust ja nii korda kolm. Vahepeal ajad pulsi tasaseks. Soovitav on hoida näiteks 1:25 tempot.

Tegin üle pika aja soojenduseks natukene isegi jooksusammu ja kui teised hakkasid elu-surma mängu mängima, siis hiilisin mina ära jõusaali, kus askeldasid Võru VK noored ja vihased.

Vaikselt tegin ka ergomeetril sooja ja siis hakkas šõu pihta. Esimesed 2-3 oli päris norm. Aeg hakkas, aga aina rohkem kiskuma 1:30 juurde ja viimased sekundid hakkasid kuidagi järsult laisklemise poole nihkuma. Siis aga hakkas see asi mind järsult pooma ja peale 6 seeriat jätsin asja katki.

Tõmbasin kõvasti hinge. Jälgisin mängu ja ajasin end törts jälle vihale ja uuesti asja kallale. Seekord tuli haamer juba peale teist 30-ndat sekundit. Ja edasi oli üks kannatuse rada, mis lõppes 5 seeria peal. Lihtsalt kiirus hakkas kukkuma juba 1:37 peale.

Nüüd puhkisin ja ähkisin juba kauem ja pulssi enam puhkamisel alla 150-e ei saanud. Aga läksin ikka viimasele ringile. See oli nüüd eriti kole ja jällegi lõppes jaks 5-ndal seerial. Mõnda aega koomlesin nurgas ja siis ajasin end istukile ja kõikusin alla. Seal küsib minu käest Urmas Tali, et kuule kas sa meiega jalgpalli ei taha mängida. Kuidas ma ütlen ei. Ja nii läks 2X10 min. jalgpalli ka veel otsa.

Meie mehed võtsid samal ajal otsustava geimi 15:11.

Õhta läks väga kaua aega enne kui magama jäin.

Step by boring step

2011-01-22T21:55:00.002+02:00

Sain kätte oma talla toed ja ortoosi. Viimane on jõhkralt detailirohke, mis seab küsimärgi alla selle tarvituse volleplatsil. Talla tugedega on sama lugu. Need tahavad ka kõvasti harjumist. Aga ma ei anna alla ja kannatan.

Üldiselt olen ma treenimise kohapealt suht usin olnud. Pidevad venitused ja muud liigutused, mis kunagi Herje kurja käe all sai kogetud on enam-vähem täies mahus kasutusele võetud. Jalg võimaldab ka lühikest jooksu ja hüppeid teha, aga see eeldab ka hilisemat jahutamist, sest luuotsade juurest on jalg ikka veel paistes.

Programmis on mul palju koduseid jõutreenimismeetodeid, et keha ei harjuks laisklema. Käisin ka korra jõusaalis, aga kuna keskmine rauasikutaja ei ole sotsiaalselt kõige teravam prillikivi, siis on raske väikeses ruumis rahus trenni teha. Kui sinna putru segada veel üks roosa tähelepanu nooliv beibehakatis, kes aegajalt oma indlemishüüdeid peab üle jõusaali ulguma, siis see kopott ei kaugeltki mitte seeditav. Pall tundub aina magusamaks muutuvat.

Invaliidi triumf

2011-01-15T11:20:00.003+02:00

Jalalaba funktsionaalseks ja mitmekülgseks liigutamiseks - (http://m6teldaonm6nus.blogspot.com/2009/03/koik-mis-liigub-see-kulub-ja-koik-mis.html) võtsin eesmärgiks käia paar korda platsil, kui pall veereb EASL-i aastapäevaturniiril. Paar korda kujunes siiski selleks, et platsi äärel sain olla vaid ühe geimi, sest minu puudujääk oli tugevalt tuntav. Ei, ma ei lennanud ühe pealt diagonaali lööma. Minu funktsioon oli palli etteserveerimine natukene paremaa võimekusega rüdajatele ehk maakeeli tõstmine. Kuna ma olen volleplatsil üldjuhul universaal ehk saan vabalt hakkama nurgas, tempos, ja diagonaalis, siis side ülesanded olid minu jaoks nagu Normani MUPO pressiesindaja töö. Tead mida peab tegema, aga sittagi ei tule välja.

Aga ma ei andnud alla ja andsin endast parima. Mida mäng edasi, seda paremasse hoogu ma sattusin. Turniir oli ütlemata põnev ja närvi kõditati juba esimest mägust kuni finaalini. Jah, me trügisime oma mean-team´iga finaali lükates üllataval kombel jälle enda eest TTÜ, kes pidi meile napilt alla vanduma. Mängus tuli kõik välja nii nagu peab ja vastased tegid oma eksimustega meile elu kergeks.

Finaaal oli paras thriller. Kuna me alagrupis oskasime EMÜ-le kaotada, siis oli favoriidi kohustus nende õlgadel ja esimene geim nad seda ka tõestasid. Siis, aga saime oma mootori käima ja EMÜ plaan oma mäng natukene mitmekesisemaks muuta, maksis neile kätte. Meie mehed paugutasid palle samakindlalt maha, kui Dimitri prantslaste vastu neljapäev. Minu tõste oli juba täitsa enam-vähem. Ootamatu situatsioon, mis algas minu poollombaka päästega tõi meile sobiva edu ja enesekindluse ja vastastele musta närvi. See oli murdekoht ja edasi läks kõik juba emotsioonide pealt ja esmakordselt sai Lennuakadeemia kauaigatsetud volle rändkarika. Muuseas peab ütlema, et TÜ oli oma võrkpalli võidus nii kindel, et karikat nad kaasa ei võtnud, mis tähendab, et me peame seda minema ja küsima.

Aga minu jalg - peale mängu oli ta kõvast kinnisidumisest pisut väsinud. Kõvasti külma vett taastas olukorra ja hilisemal ühisistumisel oli jalg juba väga mõnus. Ehk mis liigub, see ka paraneb.

Läks katki lõpuks ühes kindlas kohas.

2011-01-11T19:41:00.003+02:00

Aastalõpus on vaja kõvasti trenni teha, sest kõva söömise tagajärjel võib ladestuda ebavajalikku materjali erinevatesse kehaosadesse. Sihiks oli aastalõpu volle ja viimase päeva jooks. Kahjuks muutis üks hekt kõik.

Käimas oli vollemängu otsustavad punktid, kui mina tempomängijana tabasin ära tõste 2-e peale ja läksin äärel seisvale Stenile appi. Ründaja oli aga kaval ja tegi meie seljataha hanituse. Mõlemad pöörasime, et maandudes pall üles võtta. Sten sai ilusasti maha, aga mina tulin hirmsa sähvakaga. Otsad andis minu parema hüppeliigese sidemed. Kiirelt suss jalast ja külm peale. Väljast lund ja jalg üles. Mõned minutid lebotamist ja jalg hakkas rõõmsalt üles paisuma. Kuigi täpselt teada polnud millega tegu, aga sisetunne ütles, et suuremast jamast olen õnneks pääsenud, sai siiski jalg ka Viljandi EMOsse viidud ja sellest ka viisakas reidikas pildistatud. Arst hindas pilti kolmele ja saatis mu kodu puhkama. Diagnoos - sidemete distersioon ja distensioon. Maakeeli siiski jah vaid venitus. Rebestusest ja murrust pääsesin. Ravi - RICE ja seda pikalt, nii et lähemal ajal ei mingit actioni.

Aastavahetus libises mööda. Samuti ka Euro tulek. Suur sula jne. Mina istusin kodus ja vahtisin lakke. Tegelet tegin kodus tööd ja liitusin kurikuulsa eraelu nuhkvaraga veisbuug.

Aga kaua ei saanud niisama passida. Nii kui jalg enam-vähem kandma hakkas, algas juba iseenda tarkusest väljanuputatud füsioharjutused. Seal olid nii venitused kui ka kummilindi harjutused. Kuna ma polnud kaua end liigutanud, siis peale jala sai vatti veel muud lihased, mida sellise koduvaraga on võimalik treenida. Mida rohkem jalg paranes, seda raskemaks ka liigeseharjutused läksid. Paljugi oli siin abi Herje kunagisest ropprasketest treeningutest, eelkõige nende algpõhimõtetest.

Lõpuks sai peole astutud sirge selja ja korraliku sammuga. Inimesed, kes nägid mind nädal varem karguga vaevu liikumas tegid pika näo. Tegelikkuses olid sidemed ilusasti lahti venitatud, aga jalg veel paistes. Seda paistetust ma nüüd erineva nurga alt ründan edasi. Midagi sellist pole veel leidnud, mis läbimurret tooks. Peaks veel ehk korra kinesio teipi kasutama.

Mis edasi? Esmaspäeval tegin esimese volletrenni. Seda enamjaolt kohapeal seistes ja teiste peale karjudes. Teine selline võimalus tuleb reedel. Vahepeal lasin endale ortoosi tellida. Tänud sulle Haigekassa. Korragi läheb mu ropp papp asja ette. Millal aga jooksma ja hüppama saan? Kurat seda teab. Huvitav endalegi ennustada. Kogemused näitavad, et see hüppeliigese jama kestab väga kaua. Aga ma üritan sellele võimalikult palju pühenduda ehk tsiteerides onu arnoldit siis- I´ll be back.

Järgneb...

Don´t u want me

2010-12-29T10:14:00.000+02:00

Administraatori juurde marsib nahktagis näost õhetav lühike, kuid jässakas meesterahvas, kes raudse järjekindlusega üritab saapa küljest maha koputada sinna kogunenud soola-lume segu. Harjumuspäraselt küsib leti taga olev naisterahvas kõva-, range- ja selgehäälselt: „Palun isikut tõendavat dokumenti“

Mees ehmub, vaatab igaks juhuks enda ümber, kuid nähes, et maja ees on hange-kõnniteele pargitud ainult tema 4X4 Range Rover, siis ei saa kedagi teist ka siin olla.

„Kas Te räägite Minuga“ vastab mees pooleldi humoorilise hääletooniga.

„Jah“, tuleb kiire ja külm vastus.

Hetkega on mees endast välja viidud. „Kas Te ei tea kes MA olen“

„Ei“, tuleb automaatselt.

„Ma olen Ott. Eesti kõige suurema muskliga mees. Tahate ma näitan“

„Ei taha, ma soovin Teie isikut tõendavat dokumenti“

Ilma, et vastus oleks kuulnud hakkas Ott juba särki seljast kakkuma. „Vaadake seda six-backi arvate, et see on ühe aasta töö. Sellist triitsepsit ei näe te kusagil. Ehk võib-olla Marekul ja Aleksandril, aga nemad on dopinguga põrunud juba korduvalt.“

Kuid esimest korda elus on Oti ees naisterahvas, kes ei hakka tema solaripruuni rindkere üle kiljuma.

Paaniliselt pumpab Ott oma biitsepsit üles, aga külm ilm ei lase verel nii vabalt voolata ja efekt ei ole päris see. Reielihas – mõtleb Ott, see on alati mu trump olnud. Hakkab pükse jalast maha sikutama, kui märkab, et pesupäevast jäid talle vaid valged bokserid, mis hommikuse kiire tulekuga ja selle tõttu ka wc-s rabistades on paar kollast plekki peale tulnud. „Nii ei saa oma imagoga riskida. Kurat, seda teab, äkki on siin mingid kaamerad veel üleval. Oh seda häbi. Elu 24 paneks kohe pildid ülesse ja kui Bonsuna mehed selle video peaksid endale saama, siis võib karjäärile kohe kriipsu peale tõmmata.“ mõtleb Ott ja tunneb end juba relvituna.

Särgitu ja käega pükse üleval hoidev Ott astub sammu letile lähemale ja üritab natukene moosivama häälega. „Teate ju küll mind. Mul on oma koduleht ja puha. Müün pulbrit ja õpetan naistele kuidas kangi suruda.“

Administraator ei tee nägemagi ja klõbistab arvutit edasi.

„Kurat, mees sai ei tea kui kiiresti ma löön“ plahvatab Ott.

Lõpuks saab ta naise tähelepanu.

„Ma ei ole mees, kui Te tähelepanelikult mind vaataksite“ veerib aeglaselt sisistades, üle prillide kurja pilguga põrnitseb administraator „Teiseks pange riided selga tagasi või ma lasen turvamehel teid välja visata ning kolmandaks on mul vaja isikut tõendavat dokumenti“

Hetkeks ülipunaseks muutnud Ott on järsku näost lumivalge ja sobrab sõnagi lausumata oma taskutes.

„Kas erakonna pilet sobib, sellel on pilt peal“ ütleb väga vaikse tooniga Ott.

Samal ajal üritab ennast peauksest sisse pressida kimanos väga suurt kasvu meesterahvas.

Keskerakonna pikad ja limased kombitsad on jällegi sportlased enda ridadesse haaranud nagu sireenid omal ajal meremehi meelitasid. Jah! Sellist Eestit me Balti ketis tahtsimegi.

Jõulusahk

2010-12-25T08:48:00.004+02:00

Kuna Jõulujooks hakkas ikkagi nagu uni lõpuks põlvede peale, siis jooksu peale hammas peale võistlust verele ei läinud. Sellist kiirust ma ka maratoni ei jõuaks hoida, nagu Lauri. Hea kui 20 km välja pigistan, aga ei hakka seda teooriat praktikasse rakendama. Kulutan oma pekised sangad pigen soojas saalis.

Reedel tuli väljakutse vol. 2, kus taheti tigedaid jalgpallureid. Seekord oli leib minu laual ehk sain rahus väravas passida. Väravavahi töö on suhteliselt sarnane kaitses võrkpalli mängimisega. Pead lugema lööjat ja pallikiirust/nurka ning oskama välkiirelt õige positsioon valida. See ülesanne tuli mul päris hästi välja, kuid Jänes tahtis hirmsasti värvat oma kontole kanda ja seetõttu virutas ühe meie oma väravasse. Muidu suutsin värava üldiselt sahinavaba hoida. Suhteliselt lihtne oli minusugusel pikal selline värav kinni panna. Söödumängust värava all oli asi kaugel ja nii tuli vaid kaugemate pealelöökidega vaeva näha.

Samal jala kui mina ehitasin väravasse betoonseina, lõhkusid Nõmm*2 (suur Nõmm kilkas vahepeal õnnest, et minu poeg - mille peale keegi kommenteeris, et kuidagi Einari näoga) ning Juut ja Jänes vastase kaitset nagu nuga võist ja lükkasid erinevate kehaosadega muuseas palle väravasse. Samal ajal rügas Digimees Priit kaitses kahe mehe eest. Kui vähepeal külmaks läks, tegin ka ise paar Ronaldolikku rünnakut ja noppisin mõne resultatiivse söödu- ja väravapunkti.

Siis leiti, et skoor kipub ühekülgseks minema ja sõudjatele panti 1 mees juurde. Mina vahetasin seepeale ka Jänese väravasse. Siis hakka, aga meie väravõrk hoolega sahisema, nagu kõlakad Keskerakonna kohta. Vaene Jaan oli seal suhteliselt eksinud näoga, mispeale mind väravavahiks tagasi ennistati. Kuna skoor oli kõva, siis oleks Jänes võinud ka mängu lõpuni väravas passida ja iga minut ühe sisse lasta, aga kuna uudisesse oli vaja kirja panna suureskooriline võit, siis jäime seda kramplikult hoidma. Tagasi väravasuul tegin oma tööd jällegi tõhusalt. Lõpuks sai aeg läbi ja tehti "viimase värava mäng". Meie kaitse vajus kõik rünnakusse ja nii pidin järsku seisma vastakuti kahe ründaja ja ühe palliga. Kuna ma vastu joosta ei julenud (sitaks libe ja suured poisid), siis otsustasin vedamise peale minna ja panin raisal diagonaali kinni. Nii ei oleks ta sööta ega rünnata saanud. Tüüp lajatas aga umbropsu ja minu pahameeleks täiesti otse ja väravasse. Sellega saime pingelise, kuid siiski väga veenva 13:8 võidu. Tsiteerides Juuti, siis Lutsu taluhoovi ränkraske ovaali trenn on kasuks tulnud (kuigi eelmine aasta võitsime neid pikema puuga).

Jällegi saime sõudmisest lihasesse pumbatud naistega sauna, aga kuna mu vorm väga avalikku esitamise ei luba, siis ei läinud sinna musklite keskele ennast eskponeerima. Enesekriitika on mul tõhus. Kuid sellega jõulusea eelne varude tühjendamine ei lõppenud.

Lasime vennaga samuti traditsiooniks saanud jõulujooksu. Kui eelmistest aastatest on meil ette näidata distantsid 17 ja 13 km, siis tuli neid vaevu 6-7, sest ilm oli sigakole ja vahepeal ei saanud väga aru, kas jooksed põllu või tee peal. Lühikest distantsi sai leevendatud pika venitusega. Ja sellega võis raske jõulusööma alata.

Staieri Jõul

2010-12-18T22:38:00.005+02:00

Sissekanne leiab aset siis, kui enamus Staieri kiireid ja vihaseid lahedavad jõulurooga ja 70-ndate stiilisamme. Hommiku küsis Janar, et kas siis tuled jooksma. Kuhu mul peitu pugeda. Eks ma ikka tulen.

Stardis tuli fotograaf ja kodulehitseja Priit mu juurde ja ütles, et sul pidi hea vorm olema. On küll hea jah, aga mitte väga vastupidav. Eriti selles kliimas ja keskkonnas. Mugavaks olen saalis ära läinud.

10 min enne starti tulin autost välja ja tegin 2 liigutust. Selga tõmbasin enda kohta roppumoodi palju riideid. Lipad ja peale kilepüksid. Soe peasu, pika käisega särk ja kilekas peale. Müts, uued Salomon sussid ja 2 paari kindaid - üks Craft ja teine mingi säästumarketi villane.

Algutuseks oli selline mõnusalt paras olla. Ants tegi jälle ülevaate rajast. Seekord lund ei lükka vaid läheneme asjale lihtsamalt ehk liigume mööda maanteed. Stardis panid kõik usinalt ajama ja ma hakkasin vaatama kellega oleks paras sörkida. Hea kandidaat oli selleks Jaani väljavalitu Maili, kes liikus sellises heas 5 min/km tempos. Tegi küll vahpeal punast nägu aga püsis ilusasti rajal.

Pundis liikudes saime kätte Tõruvere ja Alari, kes ka rahulikult sörkis. AL sai Tõruvere törts mõnitada ja läks oma teed. Kaarel ka. Jäime jällegi omas tempos kulgema. Suht igav oli seal maanteel passida, kui aus olla. Lõpuks läks asi põnevaks, kui sai metsavahele ära keerata, kust lund enam lükatud polnud. Mõnus sahkamine. Kirss tordi peal oli veel jõkke astumine, aga vaba meest ei murra miski. Finis oli natukene lahtisema teega ja võidukas tandem finiseeris 8,8 km ajaga 44 midagi ehk umbes-täpselt 5 min/km. Paras sörk.

Peale veel kõvasti venitus ja muud ÜKE harjutused. Epiloog oli jällegi CRJG-s, kus maitsetu kohviga saime teada piinliku jooksuprotokolli ja igaüks kadus omas suunas laiali.

Sportlik päev.

Hull andmine

2010-12-18T22:34:00.002+02:00

Peale maakonna liigas pikalt kaotusi, olen taas võidulainel. Nüüd pilbastame Credit24 rahvaliigas tiime. Vorm kisub aina jõhkramaks ja nüüd kui tipp on käes, tuleb hakata verivorsti seedimisega tegeleda. Üritan hoida vinti korralikult peal. Uuel aastal tuleb kohe uue hooga edasi kütta. Pole aega passida.

EMU

2010-11-24T08:23:00.002+02:00

Emu meeste järsk äralagunemine andis meile loobumisvõidu ja sellega kinnitasime kindlalt kanda tartumaa I liigas. Kas me seda ka järgmine hooaeg suudame hoida, ei tea veel, sest meiegi read on hõredamaks muutunud. Sellega soenduvalt hakkasin mõtlema, et äkki on mingi vollebolistide viirus väljas, et suuri ja tugevaid mehi enam platsil näha ei ole. See viiruse peiteaeg on umbes kuu ja sümptomiteks on õlaliigese lukustumine, põlve kõhre hävimine, hüppeliigese hädad või mingi jama seljaga. Selle vastu aitab ainult pikem pink.

18:16

2010-11-22T16:18:00.002+02:00

Müstiline. Terve hooaeg võistlusi ja ikkagi pidime mängima "kuldse geimi". Viimase aja üks närvilisemaid esitlusi. Kaotusseisul 13:14 tekkis isegi irve näole, et kui keegi eksib, siis see võiks olla ikka mina. Õnneks müristasin palli korralikult sisse. Siis veel paar põnevat pallivahetust ja vastane eksis ise - kahel korral järjest, millega saime väärt hõbeda.

Jooksuarengu vähisammuks võiks öelda, et ei ole pikka aega nii plahvatuslik võime olnud kui nüüd, kui kahe nädala peale saan vaid ühe jooksutrenni tehtud. Kõik ülejäänud on pallitrennid. Teeviida ajal õnnestub ehk jälle km-eid koguda.

Foto eest tänan Eva-t.

Lobjakas

2010-11-18T08:10:00.003+02:00

Teooriaeksamiküsimus ARK-s

Kui Teie sõiduki ees on auto, mis väga vedela lumega väikesel nõlval kõvasti kohapeal tulutult kaabib ja seejärel tagurdamise tuled põlema paneb, siis Te:
a) seisate kohapeal, lasete signaali ning kõvahäälselt demostreerite oma teadmisi enda ja vastassugupoole genitaalidest ning sellest, mis nendega kõike teha võib;
b) liigute igaks juhuks veel natukene edasi ja kasutate üldtuntud viipekeelt, et oma frustatsiooni paremini edastada;
c) vaatate, et eesolev auto kuhugi ei jõua, mispeale astute autost välja, et teha üks sigarett ja võibolla eraldada endast ka üleliigse hulga uriini;
d) mõistate, et eesolev auto mäest üles ei saa ja liigute oma autoga tagasi.

Rand ja naised. Päikest ei olnud

2010-11-17T13:55:00.004+02:00

Sattusin ühe pundi tegemistesse, kus mängitakse segarannavollet. Panime Kadiga ühtekad riided selga ja asusime ka stardijoonele. Selgus hoopis, et mängitakse sega-segavollet ehk kõik naised ja mehed loositakse kokku.

Sain paariliseks Karen-i, kes alguses kuidagi oma mängu käima ei saanud. Küll oli häda serviga ja selle vastuvõtuga jne. Mäng mängult läks ta aina paremasse hoogu ja lõpus müristasime väga võimsalt. Paar viga otsustas ikka asja ja pidime leppima 3-4 koha mänguga. Samas võidetud pronks on ikkagi väga magus, sest selleks pidin ikka looma vaeva nägema. Kadi jäi Ragnariga(:D) kusagile tahapoole.

Järgmine kord targem ja mingit halastust ei tunne.

Mil

2010-11-16T10:23:00.005+02:00

Telki roomab punase näoga leitnat ja komistab virna laotud klotside otsa, mida radist oli ahjukütmise hõlbustamiseks suuruse järjekorda ladunud.

„Kes see värdjas oma relva väliköögi juurde unustas“ röögib rühmaülem, pühkides samal ajal ketšupit suunurgast.

Jalaväelastest ajateenijad vaatavad ehmunult ringi. Õhtune hämarus valdab juba kogu laagriplatsi, aga telgiahju punakas kuma valgustab piisavalt, et igaüks oma haljaks nühitud automaadi silmaks.

„Reamees Pungas, ma ei näe, et su magamiskoha juures oleks midagi. Kas sina oledki see türahiinlane, kes ei suuda oma asjadel silma peal hoida. Oma perset mõistad ikka kaasas kanda“. Lärmab härra ohvitser võidurõõmsalt.

„Mul on kuulipilduja, mis praegu on valvepesas nagu Te käskisite.“ vastab sõdur.

„Miks kurat see kula seal niisama lemab. Miks keegi seda ei valva.“

„Kuulipilduja abi on praegu seal positsioonil.“

„Ilmselgelt pole tal seal munni laiaks istudes oma automaati tarvis. Mine otsi ta üles ja võta tema AK seniajaks enda kätte. Mida sa siis teed, kui vaenlane ründab. Heidad männikäbi ja kused nende suunas vä?„

Telgis kõlab kerget naeru. Reamees tuiskab telgist välja karedasse öösse.

„Reamees Pungas, midagi puudu ei ole ve“ käratab koheselt leitnant.

„Ei oska öelda“ Vastab väljast hämmingus hääl.

„Kiiver jääb siia teistele söögitegemiseks vää või ma kasutan seda sitale minekuks“

Sõdur haarab kiivri ja kaob uuesti välja. Lahtine telgiuks intensiivistab ahjutuld. Kõrvaltelgist on kuulda ahju avamise kolinat ja seda kuidas sinna klotsid sisse visatakse. Kusagilt eemal kolistavad katelokiga viimased sööjad.

„Kelle telk see siin kõrval on?“ küsib leitnant.

„Miinipildurite“

„Selge siis on mõni nendest pededest oma relva maha jätnud.“ Ütleb ohvitser telgist välja ronides ja viimsegi virna laotud klotsi jalaga maha lükates.

Väljas on täielik vaikus. Samamoodi ka telgis. Vaikne küpsise kõrbin väljaarvata. Õhtusöögi kõrvale anti pakk Kalevi sidrunimaitselist küpsist, mida on hea lahendada öösel valvepostil olles. Näljasemad mehed ei suutnud aga nii kaua vastu pidada ja kiskusid paki juba lahti.

Läbi vaikuse on kuulda, kuidas rühmaülem võtab rakmest salve ja kinnitab selle relva külge. Harjumuspäraselt haaravad kõik telgisolijad oma asjad ja jäävad ootele. Nad ei pea pettuma. Järsu liigutusega lüüakse paukpadrun rauda ja sellele järgneb kohe ka valang ning kõva häälne, kuid juba tuntud sõna, mis enam närve ei ehmata –„HÄIRE“. Tsiatsongermaa võitlejad liiguvad reas oma ringkaitsepositsioonile.

Ümmvveee pildis

2010-11-16T08:29:00.005+02:00

ÜMV

2010-11-11T14:07:00.002+02:00

EMÜ spordimaja on oma lühikese avamisaja jooksul toonud mulle juba hulgaliselt muret ja rõõmu. Palju magusaid võite kui ka kibedaid kaotusi. Üldiselt see saal mulle ikkagi väga ei meeldi. Aga vormikõverat oli vaja pühapäevaks paika sättida. Kajuks oskasin rannaliival oma vigast puusa eelmisel päeval jälle traumeerida. Natukene see mängu ajal nagises aga üldiselt oli pühapäevaks vorm hea.

Esimene vastane TTK pidi olema kindlasti võidetav, aga nemad arvasid teisiti. Mind lülitati mängu alguses järsult kohe välja ja visad poisid läksid pikalt ette. Siiski saime oma mängu käima, kui otsutaval momendil suutsime ikka nende väga kiiresse blokki sisse raiuda.

Edasi tuli medalist TÜ, kellega suutsime mingil määral kaasa lonkida, aga siis andsime ikkagi initsiatiivi käest ja mäng neile.

Suht masendav oli see olukord. Mehed mornid ja pall ei liikunud üldse nii nagu oli vaja. Midagi kusagil mädanes. Enne viimast alagrupi mängu tuli B alagrupi viimased, kes ütlesid, et jätaks selle viimase mängu ära. Ma tahtsin vastupidist väita, et vaatame enne, mis viimases mängus saab.

Viimane alagrupimäng oli TLÜ-ga, kes on alati medalinõudlejate hulgas olnud. Seekord olid nad võitnud TÜ ja kaotanud napilt TTK-le. Alguses ei saanud me jällegi käima, kuid siis hakkas asi paremuse poole liikuma. Saime kaitses palli kätte ja mu löögid leidsid aina rohkem vastase mänguplatsi üles. Seda enamjaolt ühe pealt rünnates. Teine ja kolmas geim meile ja pääsesime 5-6 koha mängule.

Seal tuli vastu alati tigedalt suruv EMÜ. Mehed olid aga veel mornimad kui meie. Olid nad alagrupist välja kukkunud ja 5-6 koha mäng pole kaugeltki nende tase. Siiski oskasid nad ka selle mängu meile kaotada. Viimase palli lükkas meetrisse tagantliinis mängiv sidemängija. Õnneks kohtunik seda ei näinud. Ilge irvitamise saatel kirjutati allkirjad paberile. Siis mõistis kohtunik alles oma viga, aga mis läinud see läinud.

5. koht on normaalne. Parem kui varem. Siiski oleksime pidanud olema poolfinaalis. Lihtsalt alagrup oli raske. TÜ sai lõpuks hõbeda ja TTK pronksi. Ülivõimsalt mängis TTÜ, kellel olid kõik, palju kokkumänginud TTÜ meistriliiga vennad. Eks see oli rohkem vajalik fomraalsuseks, et üliõpilaste Euroopa MV tegusid teha.

Enda mängu üle jään rahule. Lõpuks sain ennast väga võimsalt käima. Eksisin vähe ja tunne oli võimas. Alguse mõõn jätab mingisuguse mõruda maitse suhu. Kuidagi pean ennast juba alguses käima saama, aga pikamaa mehena pean vähemalt pool tundi enne sooja tegema.

Positiivne oli vaadata, et ei ole ma sittagi kehvem kui I liiga mehed ning suht võrreldav osade meistriliiga mängijatega. Stabiilsus on puudu. Seda üritan ma saavutada Ülenurme /Luunja meestega trenni tehes.

Puhta pu*sis

2010-10-27T12:05:00.003+03:00

Eile oli mäng Sõjakooliga, mis sittagi ei otsustanud. Rohkem nagu trenni ja kokkuklappimise pärast. Sellest tingituna ei olnud mingit tuju ja samas ka füüsilist võimekust. Pallile korraliku lööki anda ei jõudnud ja võrk tundus ka kuidagi harjumatult kõrge :D. Puus ka nõksus vähe ja seetõttu üritasin poole gaasiga selle asja ära ajada. Kõik läks totaalselt perse. Tõste kõikus, vastuvõtt imes ja lööjad olid ütlemata süldid. Servi ülesaamisega oli tõsiseid probleeme. Suutsin 2 korda järjest blokki taguda, kusjuures vastas polnud kaugeltki kõige pikemad mängijad. Lõppskooriks kujunes ikkagi ülekaalukas võit 21:16 ja 21:14. Viimase palli suutsin kuidagi ässaks virutada. Niipalju võtsin end kokku. Aga statistika oleks seekord minu puhul miinust näidanud. Sitt päev, mis teha. Ilmselgelt on vaja puhata. Viljar helistas ja kutsus rannvollet klõbistama. Ei viitsi. Jääb see kord ära. Ka minul on mingid võimete piirid.

Kollane

2010-10-26T08:04:00.004+03:00

Eesmärgiga jalale rahu ja vaikust anda, ei teinud ma reede ja laupäev suurt midagi. Laupäeval rebisin kodus vähe kangi, mida järgmine päev mõnusalt ikka tunda oli. Pühapäevasel volleetapil üritasin nö. poole jõuga mängida. Rohkem sihtimist ja täpsust löögile. See tõi tulu. Mingil müstilisel moel oskasime ühe geimi põhikonkurentide vastu kaotada. Lootus oli veel etapivõit võtta, aga viimase mängu vastasmeeskonna veider käitumine lõpupunktidel ajas vihale. See tähendab, et põnevust jagub viimase etapi viimase punktini. Lisaks saime endile ka tiitli - tiim õelutsejad. Võtan seda isikliku kriitikana.

Tagasihoidmise mõte oli esmaspäeval EASL-i eelturniiri raames näidata koht kätte Tartu Ülikooli teise ešelooni meestele. Poleks pidanud olema eriti raske mäng, aga kuidagi lagunes meie mäng geimi lõpus ära ja jäime seisul 19:20 tagaajaja rolli. Kuna geim pidi lõppema 21 punkti peal, siis hakkasid närvid juba vaikselt susisema. Otsustav pall mulle - side pani väga terava tõste antenni juurde - jäin törts hiljaks, sest viimasel ajal olen pidanud mängima suht aeglast ja uimast pallivahetust. Kuna pall oli juba vaikselt seljataga, siis otsustasin anda ikkagi täislaks, et saab mis saab. Õnneks läks pall vastu tempomängija käsi, kus see suure hooga ka kohe auti lendas. "Lucky bastard" . Järgmiset rünnakut TÜ tiim üles ei saanud ja geim 22:20 meile. Enda mäng oli üldjoones väga hea. Üks viga, aga see eest mingi 3-4 ässa, samapalju mahalöödud palle (enamus tagant ühe pealt) ja 2 blokki.

Teine geim oli meie domineerimine. Saime uuesti tiimil mootori käima ja kõik töötas õlitatult - vastuvõtt, kaitse, rünnak, blokk. Jällegi paar mõneti vaieldatavat ässa minu poolt ja seisul 15:5 tundsin, et minu raske töö on tehtud ja vahetasin platsile musjöö Fox-i. Rebane tegi oma töö nii ja naa mõttes ilusasti ära ja kui ta ringreisiga tahaliini jõudis, siis oli minu kord jälle areenile astuda, sest ta pole teab, mis terav poiss ühe pealt lööma.

Tagaliinis sai jällegi oma töö korralikult tehtud, mistõttu seisul 19:9 tahtsin tagasivahetust, selleks pika maa maha reisinud, Rebasega. Tegime vahetuse ära, kui kohtunik vilistas meile mängu viivitamise eest vea ja ma sain kollase kaardi. Esimene hoiatus mu ülilühikese kuid tormilise võrkpalli karjääri jooksul. Tuli välja, et sellist vahetust võib ainult korra tagasi teha. Teist korda enam mitte. Selge! Inimene õpib ikka iga kuradi päev. Kõva minu irvitamise ja tögamise saatel kukkusid vastaste rünnakud kuidagi nende poole pingutamata tagasi ja geim meile 21:10.

Kohtunik tuli pärast seletama, et mis värk - kuna võit oli ilmselge, siis tunnistasin oma vea üles ja sest kui aus olla ma tõisemeeli seda vahtuse asja ei teadnud. Eks ta loogiline ole. Teise poole pealt näitab seda, et harrastaja tasemel on see vahetus suhteliselt harv asi ja keegi eriti seda ei jälgi. Ma pean arvestama, aga seda, et tase kipub minema juba kõrgeks ja tehnilisi vigasid tuleb jälgida.

Täna loputame KSK-d ja siis valmistume ette juba pühapäevaseks Final Four-iks.

Vihm rikkus mängu

2010-10-21T22:16:00.002+03:00

Ei ma ei läinud jalgpalli mängima. Mees nimega Rain Raud aka Vihm oli vastaspoolel ning korraldas meile paksu pahandust. Tuju on tiba nullis. Tasavägine mäng, mis oleks pidanud meile tulema, läks puht lolluse tõttu ikkagi vastastele. Ise tegin oma kõvasti kinniteibitud puusaga omast arust väga hea mängu. Vahetusmeest ei olnud võtta, seega pidin platsile minema. Hirmsa hooga lööma ei läinud. Üritasin mõistusega mängida, mis ka kasu tõi. Väga head servid ja tagantliini rünnkud tõid naeratuse näole. Pühapäevaks olen paremas hoos. Esmaspäeval tahaks VÄGA heas hoos olla.

Küll jõulude ajal on aega paraneda.

Puusavärdjas

2010-10-20T09:08:00.003+03:00

Esmaspäevane pehme mäng MHG-s andis lootust, et nüüd on selle puusaga kõik enam-vähem korras. Eile Maaülikooli võrkpallureid loputades maandusin tagantliini rünnakul parema jala peale, mistõttu käis valus nõks puusast läbi ja raisk on jälle valus ja kange. Ei teagi, kas häda ongi maandumises. Alguses arvasin, et panin ilge puuka külje maha visates, aga nüüd hakkan mõtlema, et äkki hakkab puus maandumise pärast üles ütlema. Igathaes on naljapäevane mäng kahtlase küsimärgi all. Pühapäevaks on vaja korda saada ja Kõpus jälle vastaseid palliga peksta. Sealt edasi kohe esmaspäev TÜ ja siis KSK eelturniiri kohtumised. Madinat kui palju. Oleks vaid organism 100% töökorras.

Ühe õnn on teise õnnetus ehk Saaremaa lebo

2010-10-18T10:24:00.014+03:00

Volle tõsisem avapauk sai alguse neljapäeval. Olin selleks ilusasti puhanud, taastunud, masseeritud ja vaikselt (esmasp. ja teisp.) ka pallitrenni teinud, et mängutempo sujuvamalt voolaks. Tiim oli põhimõtteliselt täisrivistuses kohal ja pallinälg oli suur.

Soojenduse võitsime pika puuga ja samuti ka avageimi. Teise geimi oskasime eduseisult kaotada. See oli valus hetk, aga 3. geim kindlalt meie, nagu ka 4. geim kindlalt nende. Kusagil 3-4 geimi peal tunnen, et puus on kuidagi imelik. Ju panin ühte palli päästes puusa korralikult maha. Otsustavas geimis rebisime eest ära, aga oskasime vastased uuesti järele laste. Seisul 13:13 saime pika pallivahetuse enda kasuks pöörata ja otsustava puntki tõin mina kaitses ninaga üles, mis maandus vastaste palliplatsile. Läbi tati ja pisara sain aru, et me võitsime. Ülikõva algus noorele tiimile.

Peale pesemist sõitsin koju, kus tundsin, et jalg on kuidagi jama. Tegelikult rohkem puusas asuv lihas, mis liigutab jalga. Jalg tahtis mingi hetk alt ära kaduda. Mõtlesin, et mingi lihtsam jama ja pugesin põhku. Reedesel hommikul oli asi isegi hullem. Sammugi ei andud teha. Säh sulle Saaremaad. Pikalt-pikalt mõtlesin, et kas lähen haigena kohale või mitte. Jalg oli nii kehva, et mõtlesin pöörduda EMO-sse, aga aja puudusel sinna ei jõundud. Kui Staieri punt vabaduse platsil kogunes, siis torgiti mind ikka niipalju, et otsustasin Saaremaa kasuks.

Lootus, et ehk ma ikka jala(d) alla saan ja selle 10 km läbi lonkan, kustus proovisammul enne võitlust. Mitte kuidagi ei saanud ka 100 meetrit läbi joostud. Mis seal ikka. Vaatasin stardi ära ja siis elasin Saaremaa U20 volle neidude treeningule kaasa. Korjasin kodinad kokku ja läksin finisisse rahvast mõnitama. Loskutov lonkis suht-koht niisama. Oraval oli hea minek. Janar üle oma varju ei hüpanud, aga tegi samas ikkagi hea aja. Säm üllatas ajaga alla 40 minuti. Peale lõppu chillisin veel spordihoones Jaani läppariga ja bronnisin kohtunikke eelseisvaks turniiriks. Siis kiire ots Villemis ja tuttu.

Laupäeval jalg teab-mis-parem ei olnud. Kõndida lubas, aga ei midagi enamat. Olin kasulik vähemalt bussijuhina. "Lucky bastard" sõitu tuli tühja paagiga teha - sain hakkama. Jällegi passisin finiši lähedal ja vaatasin, kes-kui sita näoga kohale jookseb. Head tööd tegi Anneli. Heinar ja Kristjan Vares tegid tandem jooksu ja Janari jäi törts maha, mis tähendas, et Vares jäi 2. päeva kokkuvõttes Janari ette 9 sekundiga. Lonkisid sellised vanakoolikahurid nagu Kaigas ja Puusild.

Traditsiooniks saanud SPA laupäev võttis vähe teise kuju, kui kasutasin seda ega hoopis trenniks. Nimelt lasin basseinis 2 km ujumist. Võttis see aega törts üle 40 minuti. Ja siis veel saun ja lastebassein otsa. Sellega seonduvalt olime Janariga mõlemad suht läbi ja lonkisime Lähimasse kõrtsu jooma. Midagi väga pähe ei hakanud, mistõttu ka Saaremaa jooksu afetkas Privileegis käima ei tõmmanud. Enne kella 11 jälle magama.

Pühapäev hiilisin kohe spordihoonesse Saaremaa vs. Selver U20 neidude mängu vaatama. Saare mutid võtsid 3:1 oma, misjärel kütsin kohe Spa juurde jooksjatele kaasa elama. Jänes oli rajal väga kehva näoga. Janar, Heinar ja Vares olid ühes pundis kramplikult koos tööd tegemas. Pusa uimas jälle sihitult ja tempota. Teine põnev laiali valgunud punt oli Orav-Priks-Sammel. Kaart kahjuks ei segatud ja nii nad ka finišeerisid. Heinar tegi kilomeeter enne lõppu spurdi ja jättis Janari-Varese seljataha. Sealtki pundist pudenes Vares maha ja Janar sai oma 9+ sekundilise võidu ja jäi napilt oma eelmise aasta rekordile alla. Puhtalt puhkuse pealt tulnud vormi kohta päris hea.

Pühapäevase kaasaelamise ajal sain juba mõned sajad meetrid joosta. Tekkis kuri plaan number rinnale nõeluda ja viimasel kilomeetril väisnud kuid võiduka näoga finišisse joosta, et see mänguasi saada. Seda aga ei hakanud tegema. Aumeeste värk.

Põhimõtteliselt oli see mulle hädavajalik puhkusereis. Sain puhkust valutavale achilleusi kõõlusele ja samuti taastub tasapisi küünt maha ajav suur varvas. Emotsioon Saaremaalt pole niisama passides päris see, kui joostes, aga omad nüansid tegid rõõmu ikkagi. Nüüd on jalg/puus juba kõvasti parem. Täna teen pallitrenni ja vaatan kas homme saab Maaülikooli poistel selja prügiseks teha või mitte.

Pildid on siin - http://eava.ee/~rpahn/saare3/

Kuremaast Viljandi

2010-10-11T09:41:00.003+03:00

EASL tegi oma sariürituse seekord Kuremaal. Kokkuvõttes sai mahasügatud päris hea hulk kilomeetreid kohalikul terviserajal. Nagu kesk - Eestile kohaselt puudusid sealt tõsiselt võetavad tõusud. Teiseks oli raskusi radade arusaamisega, aga see on kõigi terviseradade häda. Mitu korda alustasin 5 km ringi võtmist ja pidevalt eksisin kusagil ära. Lõpuks jooksin raja tagurpidi läbi ja siis alles tabasin matsu. Lahe oli ka see, et kusagil 2,5 km peal tuli kiri, et "Mõrvari tõus". No mis seal ikka. Sai küll eesmärgiks võetud rahulikum kulgemine, aga kui läheb mõrvamiseks siis võib ikka vähe pingutada küll. Jäin siis hambad ristis tõusu ootama, mida ei tulnud. Mingi küngas oli jah, aga olles poolkoomas Holstre - Pollis jooksnud või Käärikul kannatanud, siis tunduvad sellised kühmud väga naeruväärsetena.

Sellegipoolest olid rajad väga laiad ja mõnusalt kulgetavad. Soovitan soojalt seal mõned ringid teha. Naised ja lapsed seal ära ei sure ja seda ütlen tõsiselt positiivse noodiga, sest hommikune tervisejooks päikesetõusuga näitas, et ei ole see jooksmine rahva seas midagi nii lihtne. Hommikuvõimlemise (loe: sörgi) pundis olnud tütarlapsed olid väga punase näoga. Ehk pani see trip neid järele mõtelma, et kusagil on vaja treeningplaanis korrektuure teha. Kiired pumbad ka sekka ja jäime ootama järgmist karistust, mis kaasnes jalgpalli ja teatejooksu näol. Mahu mõttes polnud mul kahju seal lipata. Mõte liikus rohkem aga sinna suunas, et kas ma Linnajooksul ikka ellu jään. Sellele mõttele andis valusa paugu veel valusam pauk vastu mu varvast, mille tõttu hülgab suure varba küüs mu organismi. Raibe valutas ikka mõnusalt ja valutab siiamaani.

Haige varvas ja kurnatud organism pidi siis Viljandi 14 km tõusudel vastu pidama 56 minutit. Algus oli päris tagasihoidlik. Vennas pidi mulle tempot tegema. Vahepeal oli tast päris kasu küll jah. Aga ühtlasest liikumisest oli asi kaugel. Pidev kerge ärakukkumine või siis hull andmine. See oli rohkem mu viga, sest liikumisvõimekus muutus pidevalt. Ei saanud ise ka päris aru. Vahepeal tekkis tunne, et nüüd on läbi ja enam väga ei jõua, siis aga viskab hullu spurdi jalgadesse, mida tagasi hoida ei ole mõtet. Sellise nõka nõka tempoga siis Järve äärde välja, kus siis lõplik kurnatus peale tuli. Km aeg kukkus kolinaga ja hirmsat motti pingutada ei olnud. 56 libises ka sujuvalt 57:22 peale. See eest sai aga Janariga koos nagu üks mees üle finišijoone astutud. Millegipärast oli tema nimi eespool.

Põhimõtteliselt olen rahul, sest ega peale suurt suve otsides pole ma ligi 2 nädalat jooksuliigutusi teinud. Ja teise asjana kipub võrkpall paratamatult kogu mu tähelepanu haarama. Peale saaremaad jäävad sussid nurka, sest nüüd on planeeritud mul 6 võrkpalli trenni nädalas. Proovin selle mahu kuidagi alla neelata ja ellu jääda.

PS! Pühap. õhtul sai veel võrkpalli mängitud ja üllatuseks oli haige varba ja kange reietagalihasesest hoolimata ülikõva põrge, mis päädis väga hirmsate mürskpallidega, mis õnneks vastasmeeskonda ei tabanud.

Mahust, mäest ja sõjast

2010-10-06T10:39:00.007+03:00

Jutt jälle jooksma - võta seda lauset nii kuis soovid.

Teema siis selles, et kusagil septembri hakul sai jälle maht ilusasti üles võetud ja treeningud hakkasid natukene korrapärasemalt kella laekuma. Siis hakkasid aga võrkpalli saalitreeningud ning sekka ka muud üritused.

Nimelt käisin ära Türgis ja mitte puhkamas. Nädala jooksul sai tehtud üks jooksutreening, 2 mäkkeronimise päeva (üks vähe kergem teine aga päris kole, mis võttis jalad ikka paariks päevaks kangeks). Lisaks sai iga päeva õhtul lahendatud rannavolle palli. Viimasega läks asi päris lahedaks, sest lüües Cleopatra ranna vast parimaid mängijaid aeti kohale Türgi volleeliit. Ju siis ei mahtunud kohalikke mõistusesse, et mingi valge poiss kusagilt põhjast domineerib liiva. Eliidiga maadlesime punkt punktis ja kuna eelmise päeva mäevallutamine (900m kõrgusevahet, 14 km üles ja samapalju alla) oli tugevalt jalgades, siis võit napilt kohalikele. Aga järgmine aasta me seda veel vaatame.

Türgis osakasin ma rannas mängides jala ära lõhkuda, kui käärlöögiga palli päästes (mille ka päästsin) astusin äärekivi peale, mis mul talla alt vähe liha maha viilis. Selle jama pärast oli viimase aja liikumine pisut takistatud ja alles nüüd saan rohkem jalga liigutada. Loodetavasti saab Saaremaaks ikka hoo ülesse.

Teine teema oli Kaitsevägi, kes arvas, et nüüd on mul aeg ära õppida uus (ühe mehe uus on teise mehe vana) automaat ja kuulipilduja. Kokkuvõtteks, siis 3 päeva Väluste metsas tõsist korilase elu. Kokku sai relvi täristatud nii, et õlg ja vintraud sinine. Kahjuks mingit erilist koormust, peale magamatuse ei saanud. Järgmine etapp (kunagi novembris) lubati vähe põnevamaks ajada - rännakud, ööhäired jne. Reede hommiku astusin sõtta ja pühap. pealelõunat sain sealt tulema, kui vorm seljas lendasin teiste inimeste pahameeleks viimaseks segavolle mänguks Kõppu. Minu kohalolek aitas pundi ilusasti teisele kohale, mis tabeliseisu väga põnevaks ajaks.

Pallimängimisest niipalju, et nii Viljandi, kui Tartu on oma saali tegevuse käima löönud ja palli saab lahendada rohkem, kui nädalas aega antakse. seal vahel leida jooksuaega on suhteliselt raske. Ega ma enam väga vormikerimise peale ei mõtle ka. On mis on...peaasi et Saarema üle elan.

See nädal on treeninglaager Kuremaal ja see lõpeb Viljandi linnajooksuga. Sealt edasi aga Saaremaa lainele.

Pärnu edu jätk

2010-09-07T18:36:00.003+03:00

Kui mujal on vorm nii ja naa, siis Pärnu kipub üllatama oma tulemusega. Ei ole kehva tulemust seal joostes juba ammu. Oli küll hirm, et Ülemiste tulemuste järgi libiseb särk juba stardis käest, aga minu viimane sõna oli veel ütlemata.

Kohale sai end aetud tegelikult juba laupäeval, kui tahtsin vaadata, kuis Eesti loputab Hollandit võrkpallis. Nii ka läks. Hea emotsiooni pealt sai tehtud veel õhtu üks 30 min sörk, et uurida silla uut ehitust. Peksin sõbra Lauri ka välja, kes peale jooksu kurtis, et jalad kanged. Harjumuse asi. Ehk sai jooksupisiku nakkuse.

Hommikul sai pikalt magada ja korralikult süüa. Lubasin küll, et kohvi septembris ei joo, aga kuna perenaine tassi juba ette oli pannud, siis ega keelduda ka ei oleks ilus olnud. Niisiis hommikune pasta ja kohv ning rünnakule. Natukene häiris vast asjaolu, et põhimõtteliselt ma vedeliku tarbida ei saanud.

Jõudsime kohale, kui laste jooksud olid läbi ja sai rahulikult asjad valmis sättida. Läksime vennaga suht varakult soojendama. Ilm oli sigailus ja inimesed kõik selle tõttu ka väga sõbralikud. Tundus, et oleme vennaga ainukesed Staierlased, aga lõpuks leidsime Pusa, Reissi, Alari ja Matiase. Starti seekord edasi ei lükatud ja läksime harjumuspärase vaskusse äärde, kus saab rahulikumalt liikuma.

Start kulges rahulikult ja väga kiirelt sain omas tempos liikuma. Esimene km 3.30 ehmatas aga samas ei julenud alla anda, sest teadsin et lõpus on igatpidi raske. Möödus 2. ja 3. kilomeeter ja tempo püsis hea. Raske veel ei olnud. Jäin küll ootele, et millal haamer tuleb aga enne tuli sild. Sillalt alla ja põõsasse. Kusagil 6-7 km vahel oli raske. Ei teadnud täpselt, mis koha peal jooksen ja motivatsioon kippus pingutamiseks kaduma. Lõpuks 1,5 km enne lõppu loeti mulle kohaks 81. Teadsin, et see otsustab asja. Särk on jälle minu. Hakkasin juba hauduma lõpuspurti ja lasin paar jooksjat veel mõne sammu ette. Siiski ei olnud viimane km teab mis kõva ja paar eesliikujat said vahe sisse. Viimasel 500 m peal kedagi mul püüda ei olnud ja keegi tagant ka ei ohustanud. Kulgesin rahulikult lõpuni. Kadi ergutas ja kinnitas fakti, et särk on minu. Üksinda finišeerides tegin rahvale šõud ja olin üle pika aja päris heas tujus, kui finiši kanga alt läbi sain. Janno tegi minust pildi ja surus käppa. Respect!

Aeg oli siis 10 sekundit kehvem, kui eelmine aasta aga koht parem. See näitab, et eliit valmistub tõsiselt maratoniks ja paljud näole ei andnud. Janar tegi jälle suppertulemuse. Loodetavasti on tal piisavalt jalga, et SEB-l vastu pidada.

Huvitavat kah. Peale jooksu tahtsime kuhugi sauna/spasse minne. Proovisime Estoniasse - remont, siis Tervise paradiisi - hooldus. Suurest vihast läksin hoopis merre ujuma, mis jääb ilmselgelt viimaseks mereks sel aastal, aga kindlasti mitte viimaseks ujumiseks.

Aga jooksuvormi analüüsist. Tundub, et viimase aja maht on tulemuse toonud või on Ülemiste jooks ka mõneti jalad nö. lahti löönud. Igatahes üritan pikemaid korssi otsi jätkata, sest Saaremaa ei ole lummekusta üritus.

Ülemiste langus

2010-09-03T13:17:00.003+03:00

Kui midagi head kirjutada ei ole, siis väga nagu ei kipu sulg jooksma. Teema siis Ülemiste järvejooksu täielik ebaõnn. Või mis õnnest siin rääkida. Puhas vormitus.
Stardist sain ilusasti liikuma. Liiga hästi vist tagantjärele mõeldes. Esimesed 2 km tulid 3.45-ga. 3. km oli 4.00 ja siis hakkas juba raske. Kuid joosta oli veel 11 km-it.
Uue ümberjooksu juures oli juba väga kehva olla ja sealt edasi oli ülejäänud distants puhas kannatamine. Kuidagi ei saanud jalgu liikuma. Tempot hoida oli raske. Jalad nagu pakud all. Tagant reielihas valutas ja hüppeliiges oli kange. Igatpidi sitt.
Rahvast läks ridamisi must mööda. 10. km peal oli aeg 41.30. Siis visakin täiesti käega. Võita või kaotada polnud enam väga midagi. Lõpuks lootsin, et ikka alla tunni suudan selle joosta. Seda õnneks ikka tuli. Aga läksin jooksma alla 57-e minuti. Ehk näitab see, et vormist on asi väga kaugel.
Mis edasi. Jaansoni särgist olen vist ilma võitluseta ilma, sest 3.50 ei jõua kuidagi hoida. Hea kui SEB-l suudan ala 40.00 joosta. Selleks ajaks saan juba uuesti liikuma. Korjan praegu hoolsalt kilomeeterid, aga hilja juba. Mõte on rohkem sellel, et Saaremaal saan kuidagi need 16 km-it läbitud.

Kihnu

2010-08-27T08:03:00.003+03:00

Sellise pildi leidsin oma moblast. Tegmist Kihnu spordiväljakuga. Siia juurde võiks fantaseerida väga erinevaid lugusid.

Harjun jooksuga ja lammutan palliga

2010-08-24T12:43:00.003+03:00

Viimasel ajal olen jala parandamiseks teinud palju lühikesi otsi (25-30 min) ja seda isegi paar korda päevas, millele lisandub ka rohkelt jõuharjutusi (enamasti lõuatõmbed, rööbaspuul surumised ja kätekõverdused). Ootamatu hea vorm tabas mind, aga pühapäevasel volleturniiril, kus hüpe oli ootamatult võimas ja ülakeha lammutas palle korralikult lapikuks. Ei taha end väga kiita, aga nii hea esitlus oli viimati SELL mängude raames, mis jäi ka tegelikult mu viimaseks oluliseks mänguks sügisel. Vahepeal rannavolles on olnud seda edu ja vormi olnud nii ja naa, aga saalis on hea löök jätkuvalt randmes. Viriseda võiks kaitsepallide ülestoomisega. Olen liialt harjunud rannavolle aeglaselt liikuva palliga.

Mis aga jooksmisse puutub, siis üritan järjekindlalt SEB jooksuks vormi kruvida. Siiani pole jõudnud/suutnud erilist lõigutrenni teha. Viimane sellelaadne asi toimus Tõrva-Valga maanteel. Toimus 30 km jooks eelmainitud linnade vahel. Osales Janar, keda ma söögi ja joogiga teepeal kostitasin. Iga toitlustuspaus tähendas minu jaoks umbes 1 km jooksu kulgemisele vastassuunas ja siis samapikk tee tagasi auto juurde koos Janari tempoga. Kokku oli neid passimisi 4, ehk sain oma 8 km vast ikka täis. Paras selline nõka-nõkatamine. Mida punkt Valga poole, seda pikemaks see joogipausi distants kujunes, sest autost hüppasin välja siis, kui liidrid mu juures olid. Ajapikku liidrid kasvatasid oma vahe ekspotentsiaalselt.

Janar tegi päris hea jooksu. Loodetud 2 tundi jäi tal ikkagi alistamata. Puudu jäi poolteist minutit. Ehk täpselt see Valga staadioniring. Kõva madin oli tal ühe jooksjaga, kes aga distantsi peal vaikselt maja jäi, kuid siis Valga linnas kusagilt lõikas ja lõpus natukene isegi närvipinget pakkus. Mina sain rahulikult pühenduda venitusele ja võimlemisele, sest nii parem reie tagalihas on kange kui ka parem ahhilleuse kõõlus. Viimasele sättisin ise kinesio teibi peale lootuses, et läheb paremaks. Kuna teip oli juba näpus, siis sai ka Kadi kael teibitud. Ehk on kangekaelsuse vastu rohtu.

Täna saab ehk ühe käredama otsa teha. Mingi 3X1,5km 4.00 tempos ehk. Vaatab kuis jõuab hoida.

Vollelainel

2010-08-17T16:33:00.002+03:00

Kuna tagareis jooksusammu teha ei lubanud, siis pühendasin ennast viimase nädala jäägitult võrkpallile. Kolmapäeval teipisin oma jala kinni ja neljapäevaks oli suurem valu juba kadunud ja liigutada andis. Vollemadinaid sai nii Tartus, Võrus kui Viljandimaal tehtud. Kaks viimast tõid sisse nii respecti, feimie kui sulli ehk elu esimene puhas papp võrkpalliga on nüüd siis teenitud ja võin end nimetada profisportlaseks :D

Eile tegin esimese jooksuotsa Jäneserajal. See osutus küll pulsi mõttes rahulikuks, aga kehalises mõistes väga raskeks pingutuseks, sest jalad olid himrkaged ja sujuvast liigutusest suurt midagi välja ei tulnud. Liigne liival sahistamine keerab lihase kinni. Reietagune andis kergelt tunda ja kergejõustikku pakkumine laupäevaks lükkus mu poolt tagasi. Raske südamega, aga mis teha. Kästi võimelda ja venitada. Teen seda!

Olümpiavõitja

2010-08-10T09:12:00.003+03:00

Suure-Jaanis sain lõpuks oma kauaoodatud kulla. Seda siis kohapeal kõrgushüppes. Eelmise aasta igat moodi ebaõnnestumine päädis selle aasta toore skoorimisega. Aga ka sellel oli oma hind.

Enne 60 m jooksu starti oli avamine ja naiste jooksud. Tegin rahulikult sörki ja tulin siis kaarega staadionile venitama, kui anti teada, et ka mehed kohe starti. Tegin kaks lühikest kiirendust, aga venitus jäi lahjaks. Stardis jäin törts magama ja võtsin väga kõva tempo üles, kuid kui joostud oli üks 20m siis lõi vasaku reie tagalihasesse terav valu ja sellega tõmbas jala krampi aga lonkasin lõpuni ja sain 3. ajaga finaali. Natukene vaatasin ja uurisin jalga, aga medalinälg oli suur ja nii läksin tegema elu kiiremat lonkava jalaga sprinti. Start tuli seekord päris hästi välja. Esimeste sammudega oli juhtimas. Siis aga hakkasin jalga hoidma ja leppisin pronksiga. Sellega oli jalg täiesti tuksis ja järgmised alad ja homne 10-ne võistlus tundus kahtlasena.

Järgmine ala oli kohapealt kaugus. Tegin paar prooviliigutust ja tundus, et reie tagalihas siin väga liikumist ei sega. Esimese katsega panin kohe paugu 3.00m. Ja siis ma enam katseid ei teinud. Poisid pusisid seal 2.80 peal, kuni üks Põhja-Eesti poiss pani viimasel katsel 3.01. No shit, olen selle cm võitlustega juba harjunud. Eelmine aasta kaotasin sellega 2 medalit. Proovisin siis viimast katset aga jalad olid juba külmad ja midagi enam välja ei tulnud. Hõbe - käib kah.

Kõrgushüppes tegin proovikatse 1.21, mis pinget ei pakkunud. Kui keegi soojendust teha ei tahtnud, siis panin peale 1.50 ja ületasin ka selle. Tolle katse peale hakkasid kaasvõistlejad nurisema, et mida kuradit meil siin edasi on mõtet hüpata, kui tüübid teevad 150-ga sooja. :D
Võistlus käis kiirelt ja lõpuks sain ka mina hüppama. Võtsin 1.42 alguseks, sest ei olnud jalas kindel. Selle esimese ületusega sain ma kohe hõbeda, sest Aivar Hommik rohkem hüpata ei tahtnud ja ma jäin võistlema legendaarse Rakvere diagonaal ründajaga Ilmar Mõttusega. 102 kg raske veteranpallur tegi küll ilusaid liigutusi, aga jäi ikkagi põrke poolest mulle alla. Tehnika lurise mul nagu alati aga hüpe on tige. 1.54 tõi mulle siis kulla. Sealt edasi panin lati 160 peale, mille ületamine oleks mulle toonud suures hulgas respecti, feimi ja sulli, aga kuidagi oskasin jällegi vaimselt ära laguneda ja hüppest ei tulnud enam midagi välja, kuigi trennis sai 160 vabalt ületatud. Käib see kuld ilma rekordita kah.

Viimasel alal kolmikhüppel lähenesin jälle nagu kaugusele. Tegin esimese katse ja läksin liidriks, ning edasi vaatasin, kuis ma must möödutakse aga hoian 3. kohta. Kui pinge oli haripunktis siis võtsin viimast korda naelikud ja läksin jällegi viimast katset tegema. See tuli supper hea välja välja ning 8.96 ei olegi väga piinlik tulemus kohapealt hüpates. Hõbeda kaotasin 4 cm-iga. Löögivõimeline aga siiski piisavalt kaugel, et põdema ei ajanud. Seega sain veel neljandat kordagi poodiumile Aadu Hommiku kätt suruma minna.

Aga jalg. Raibe läks aina kangemaks ja kangemaks. Õhtuse chill ja grill ajal oli raskusi enda kohapealt liigutamisega, mistõttu pühapäevase 10-ne võistluse jätsin ära ja olin vilemees naiste rannavolle võistlusel. Viimane oli ka paras läbu, sest lasti muttidel ikka liiga palju reeglite vastaselt tegutseda, aga see selleks. Vähemalt oli silmailu, põnevust ja päikest. Järv ka seal samas.

Eile oli jalg nagu enamvähem aga joosta ei saa. Proovisin siis niisama liigutamiseks rannavollet, mis vilja ei kandud, sest palli järgi joosta ei saa. Peab rahulikult taastuma, aga kui vorm on hea siis on raske niisama passida.

Tundub, et nädalavahetuse triatlon ja 3-e tamme jooks jääb ära. Vollet ehk isegi klõbistaks.

Poolik

2010-08-02T08:30:00.004+03:00

Vaikus majas, sest käimas oli pikem puhkus. Puhkus kokkuvõtvalt oli piisavalt tihe, et sinna mahtus ära hulgaliselt rannapalli mängimist, jooksmist ja muud multisporti nii siin kui sealpool vett.

Aga pikem pajatus poolmaratonist. Kõigepealt siis selline üritus nagu Mulgi Maraton. Kuulutati see kunagi ammu välja ja tõsisemalt sai sellesse süüvitud umbes paar nädalat enne starti. Kuna vorm pole teab mis tige ja samas on roppumoodi palav otsustasin treeningu mõttes seda kaasa teha.

Logistika sai paika alles kell 11 õhtul, kui otsustasime sõita Triikrauaga starti, panna Kadi rooli ja siis loota tema sõidu- ja jootmisoskusele. Start oli vaikne, niiske ja õhus oli ärevust. Järvelainen põrutas mingi uunikumiga starti ja hakkas jälle rääkima elust-olust. Kaaskannatajateks tulid ka Staieri ässad, mis tegi Janari meele morniks. Lootis ta esialgse tabeli põhjal kohta esikolmikus, kuid viimase minuti registreerijad keerasid olukorra tuksi.

Minule oli kama kaks, et kes jookseb või mitte. Enesetunnet polnud üldse. Iga liigutus võttis nii meeletult higistama ja juua lihtsalt enam ei jõudnud. Start oli Pollis ja sealne infratrtuktuur lubas jooksjatele vaid ühte number 2 väljumispuntki, mis minu äranägemise järgi tuli teostada maja taga kohaliku kultuurisordi arenduse ligiduses. Ja oleks see jäänud selle päeva ainukeseks...

Stardis tõmbasin kohe Vanameister Ats-i külje kõrvale ja vaatasin, kuis tempo on. Tempo oli minule alguseks väga aeglane, aga tegemist pidi trenniga olema, seega ei hakanud suruma. Ring ümber Karksi järve ja siis maratonimeestega ühele rajale. Esimene joogipunkt oli väga kahtlaselt paigutatud, mis oleks täheldanud ligi 100m ringi jooksmist, mida ilmselgelt keegi ette ei võtnud. Õnneks oli Kadi ilusasti rajal ja pudelit jagamas. Sheerisime pudelit grupis ja liikusime nohisedes edasi. Pundis oli vahepeal ka esimene naine, kes aga Atsi poolt dikteeritud tempos liikumist paljuks pidas ja tahapoole vajus. Aegajalt saime kätte nii pooliku jooksjaid kui ka maratoni mehi. Näiteks elasime kaasa krambitavale Elva hurmurmehele.

Kui joostud oli umbes 15 km-it siis hakkas sees loksuma ja mullitama. Vist oli häda liiga suures koguses hommikusöögis või selles, et janu oli meeletu, aga kõht loksus juba vastikult veest. Igatahes hakkas sisikond tundma andma, et on mingi osa mittevajalikku kogust, mida peaks kohe kohe kusagile organiseerima. Peale Hallistet leidsin ühe hea positsiooni, kus kiirem mahalaadimine aset leidis. Selleks momendiks oli Ats juba läinud ja edasi ei viitsinud tempot hoida vaid läksin mugavustsoonis edasi liikvele. Hallistest Abjasse oli ütlemata mägine. Tõusu peal hakkas endalgi jalg väga kangeks minema ja viimased kilomeetrid olid enamvähem 5 min/km tempos.

Natukene veel joogipunktidest. Nimelt oskasid nad need panna alati nii, et oleks võimalikult ebamugav sinna liikuda ja vett võtta. Samuti ei saanud väga aru, mida jagatakse. OK maratoni meestel on hea korraks jalga puhata ja valida, mida võtta mida mitte. Aga üldiselt oleks suures hulgast veest piisanud. Ma jäin üldjuhul Kadi jootmise peale lootma, mis töötas laitmatult. Kui olime peaaegu Abjas, siis tuli keerata kuhugi metsavahele ja seal veel kilomeetreid kannatada. Selja tagant hakkas lähenema ka esimene naine. Nii palju oli eneseuhkust küll, et teda ma väga mööda ei tahtnud lasta. Viimane kurv oli tuttaval Baasi järve pöördel, kus kunagi triumfeerisin sprindis. Hakkasin arutama, et pikamaajooks on ikka saatanast. Kuradi palju kannatamist ja ei mingit närvikõdi. Sprint on väheke lahedam. Kõike võib juhtuda. Pikal maal jäädakse lihtsalt maha või minnakse mööda. Ei mingit draamat.

Viimase 500m peal tuli Janar vastu, kes üritas mulle tempot teha, aga jäi suhtkoht kiirelt maha, sest jalad olid tal ütlemata kanged. Finiši kaare alt läbi minnes anti mulle spordijook ja medal. Rohkem oleks süüa tahtnud, aga kõige peamine prioriteet oli wc leida. Leidsin selle Abja haiglast, kus kohalikud elanikud vaatasid väga muretseva näoga higist leemendavat ja kurnatud näoga pikka poissi, kes tualeti suunas jooksis.

Kohapeal jagati seljanka suppi, mis kadus taldrikult nagu sitt ihust. Edasi jäime ootama, et kohe kohe tuleb autasustamine ja siis koju (ehk Folgile midagi ravast närima). Aga seda autasustamist ei tulnud ega tulnud. Otsisin veel mõnda aega vähe paremat kohta, kus oma tüütu probleemiga tegeleda. Seekord tuvastasin ühe kohaliku söögikoha. Kuna ma seal selle pika autasutamise viivituse jooksul käisin mitu korda, siis otsustasin sealt ka midagi tellida. Võtsin jäätisekokteili ja poest sotsnikku. Vennas jagas õllet ja nii me passisime jälle edasi. Lõpuks viskas mul ära ja läksin autosse magama.

Tüütuks tegi asjaolu, et iga distantsi - maraton, poolmaraton ja 6,5km jooksus autasustati 3-e paremat ja siis iga vanusegrupi 3-e paremat, mida oli ütlemata palju. Lõpuks käisid vist kõik inimesed korra poodiumil ära. Mõned mitu korda. Mingi hetk viskas ka Janaril ära ja sõitsime minema.

Sees mõttes tore üritus, aga kui sul ei ole teab mis põnev olla (tegelt oli päris sitt olla, palav, niiske ja kõht keeras), siis on see jooksujärgne kõik suhtkoht tüütu. Samas respect ikkagi korraldajatele, et selline asi käima tõmmati. Iseendal siis ajaks 1:39:58 mis on 10 minutit kehvem kui SEB-l aga nii kuradi palav pole ka varem olnud. Palav võibolla veel aga kuradi niiske.

Aga see polnud tolle kandi ainuke poolmaraton. Nimelt oli nädal hiljem ka Lossmani poolik. Seal ma otsustasin, et osa ei võta, sest Mulgi omast oli keha niivõrd palju ikkagi kurnatud, et üks rannvolle trenn läks ütlemata persse.

Aga ega ma päris ära ka ei läinud. Eesmärk oli Janarile joogipunkti teha ja temaga mõned km-id kaasa joosta. Kuna me sisse magasime, siis starti ei jõudnud. Aga Janari saime 8- km peal kätte ja tegime edasi tagasi üle 5-e km-i tempoga 3.50. Sealt edasi sõitsin kilomeetri edasi tegime uue punkti ja jällegi natukene kaasajooksu. Nii sain mina oma koormuse kui ka Janar hea tempo tagasi. See 5 km-it alla 4-ja võttis jalad korralikult kinni. Egas ma mingit liigutust ei saanud teha ka ehk võistlustempo läks kohe külmadele jalgadele.

Hea meelega oleks ka finišisse jooksnud, aga siis hakkas Vares lärmama, et kaasa joosta ei tohi. No kui ei tohi siis ei tohi. Sõitsime finiši ja võtsime jooksuhullud vastu. Janar pani päris hea 1:26. ma oma jooksuaega ja pulsi kirja ei saanud, sest pulsivöö panin peale aga kella unustasin kätte panna.

Väikese sörgi tegime veel järve äärde ja seal ujuma.

Kõrvemaa triatlon

2010-07-18T17:45:00.004+03:00

See oli törts enne juulit, kui helistasin vennasele ja ütlesin, et selline värk nagu Kõrvemaa triatlon ja me lähme võtame osa. Vennas ulus küll vastu, et ei ole ratta mees ja vette kardan vabsee minna, aga suurema õigus ja nii me endid kirja panime.

Enne võistlust kuulasime hoolega maad, et kus-mis ja kuidas peaks tegutsema. Mul oli 2008 aasta Elva triatlonist mingi eksisteeriv kogemus all, aga Janar oli triatloni kohapealt veel süütu.

Egas seal erilist müstikat olnudki. Rohkem nägime vaeva asjade komplekteerimisega. Janar sai ratta Kadilt, rattaraami saime Tõnnilt ja minu kiiver tuli Katri käest ja Janari oma vanameister Vicilt. Kuidagi monteeris vennas mu rattale joogipudelihoidja ja pudeli ning Madis aitas rattad raamile sättida.

Laupäeva varahommiku asusime siis Põhja- Eesti poole teele. Teepeal panime paika veel viimased olulised elemendid nagu see, et kui on number 1 häda, siis saab selle ujudes ära lahendada. Ratta seljas on seda raskem teha. Ning, et kui mingi naine ees ujub, siis kogemata haara tema trikoost. Viimane tükk jäi tegemata, sest naisi meiega ühel rajal polnud. Samuti jäi minu poolt teostamata ka mõte number 1. Kas Janar seda rakendas, ei oska kommenteerida.

Kohapeal võtsime oma staffi välja ja kleepisime, maalisime ning kinnitasime need vastavasse kohta. Jällegi oskasin oma old school adi särgi ette valmistada tagurpidi. Vaatasime asjalikema tüüpide ettevalmistumisi, kuid ega me seetõttu enda tegemisi väga ei muutnud. Ma panustasin Kayano sussidele, Diadora lühikese sääriku sokile, Adi särgile ja lühikestele pükstele ning ujumispükstele.

Stardis oli tunda mõnusat ärevust. Sellist, mida pole ammu tundud, et kas ja kuidas me hakkama saame või mitte. Ujumises võtsin rivi lõppu ja stardis üritasin hoida rohkem äärde, et oma tempoga saaks rahulikult liikuma. Kahjuks paljud jäid ette uimama ja ega vabast ruumist polnud juttugi. Üks pidev nügimine ja plärtseldamine. Peale poid läks asi lahedamaks ja sain oma kurikuulsa rinnuli stiili ette võtta, mis umbes mõne minuti möödudes hakkas oma vilju lõikama. Krooli ujujatele tõmbasin hoogsalt kõrvale ja läksin mööda. Vennas jäi ka seljataha, kuigi uskusin et ta ujub paremini kui mina.

Teise poi juures hakkasid käed juba väsima aga jalad tegid kõva tööd. Nii sain veelgi mõnest kroolimehest mööda ja kaldal andsin hirmsasti talda. Patsutasin sõbralikult Riivo Antonile seljale, kes meie uue õppehoone rahade eest vastutab. Minust möödus aga kolleeg Kristjan, kes samuti ergutas rattaga kaasa tulema. Kui mul olid asjad koos tuli ka Janar, kes jäi enda kuivatama, soengut tegema ja otsima privaatset kohta, kus saaks pükse vahetada :D

Rattas andsin kohe tigedat talda ja õnnetuseks viskas keti esimese vahetaja 3. hammasratta pealt 2. peale. Proovisin seda vahetada, aga käiguvahetaja seda ei lubanud. Kartsin, et jään sirgematel lõikudel kiirusega vajaka. Õnneks alguses väga sirget ei olnud ja tuli seda käiguvahetust päris korralikult kruttida, et oleks jõud käepärast. Paar ratturit said must esimese 4-6 km peal mööda ja siis sain oma rütmi kätte. Suurele liivavälja sirgele jõudes proovisin veel käiku ragistada ja siis viskas ilusasti 3. peale ja sain oma korraliku hoo üles. Seal sügades tõmbas üks punt kõrvale. Ilmselgelt oli üksi jäädes loivama hakanud.

Kuna mul puudub igasugune rattasõidu kogemus, siis ei oska ma grupis püsida, tööd teha jne. Kui on midagi torus siis tuleb see kõik välja lüüa ja kui oled väsinud, siis oled väsinud. Sellise süsteemiga ma seda rada läbisin. Kohe kui grupp must sai mööda, võtsin ise hoo üles ja tuiskasin neist omakorda eest. Tehnilisel rajalõigul olid aga clippidega grupil väike eelis, sest minul lõid kõvad jõnksud jalad pedaalide küljest lahti ja tasakaaluga oli raskusi. Kõige rohkem andis see tunda lõpus.

Nõka-Nõka gruppiga kassi ja hiirt mängides saigi enamus rajast sõidetud. Kiirel rajaosal olin mina ees ja aeglasemal tõmbasid nemad järgi. Viimased 2 km hakkasid aga pooma ja võtsin hoo maha. Kuidagi ei jõudnud enam suruda. Selg oli ka juba väsinud ja jalad pehmed. Ootasin, et jooksuetapp tuleb kiiremini, aga sinna oli veel kahjuks aega. Oleks osanud oma lõppu paremini planeerida oleks korralikult veel aega võitnud. Janarit selja taga ei paistnud ning minu sihtmärk oli grupis sõitev Riivo, kes tuli välja ei olnudki tema, vaid väga sarnane prillidega noormees. Shit happends.

Ratta seljast maha ja jooksma. Rattavahetuses kukkus ratas viltu ja lolli peaga hakkasin seda seal sättima. Läksin mõned vajalikud sekundid kaotsi. Aga mõistus oli juba päris tühi ja mõtelda ja loogiliselt midagi arvata oli minust palju nõutud. Igatahes joosta oli jällegi lahe. Keha oli surnud, kops ka, aga jalad liikusid kuidagi mehaaniliselt edasi. Kohe hakkasin haarama mingeid selgasid ning aina tuttavamaid nägusi jäid seljataha. Kõigepealt panin mööda Valdo Jahilost, kelle käest minust rattaetapil möödudes oleks tahtnud küsida, et ega me siia nalja ei tulnud tegema. Igatahes, kes pärast naerab naerab paremini ja minu irve tekkis jooksurajal temast möödudes. Siis sain kätte Kristjani, kes eeldas, et olen ammu tast möödunud. Ning kui 2 km oli läbitud nägin tagant tuiskamas valget särki, see oli Janar, kes oli ikkagi korraliku rattaetapi teinud ja elas oma mõnu välja nüüd jooksurajal konkurente noppides.

Janari lasin mööda aga kaasa minna ei suutnud. Siis tulid paar väga koledat tõusu ja ning lõpu km. Kuna midagi püüda ega kaotada enam polnud, siis kulgesin lõpu rahulikult ja võtsin täpselt plaanipärase koha esisajas ehk 99. koha. Janarile kaotasin minut. Ei uskunud, et me nii lähestikku kohale jõume. Väga kõva aja tegi Soss, kuid Riivo aeg oli mulle suureks pettumuseks. Ütles ta küll, et ujumine on tema trump, aga ma olin suht tema taga, kui veest välja tulime. Vahepeal kui ma rattaga sõitsin ja arvasin, et see on tema, kes mu kõrval tempot teeb siis jäin küll suu lahti vaatama ja imestama. Aga õnneks või kahjuks see nii ei olnud.

Võtsime toitlustuspunktist külma supi, mis väga ei maitsenud ja lootsime saada mingit nänni (medal, diplom jne) aga peale 1,5 l gaasita vee ei saanud me midagi, kui kanged jalad välja arvata. Sõitsime rattaga starti tagasi, mis lõpuks kuradi tüütuks muutuks, sest jalad olid väsinud ja ilm tegi oma tööd mõnuga. Värskendav ujumine oli päeva parim pala.

Tagasi sõites oli päris kole autost välja ronida. Esiteks oli kont. keha jahedaks kütnud ja tagasi 30 kraadi ronida oli raske. Raske oli ka jalgade liigutamine, sest kõik lihased olid "peksa saanud". Sain need pehmeks alles õhtusel pealesörgil ja ujumisel. Tänane volle oli saatanast. Algus oli hea aga väsisin kiirelt ära ja reegliteta mäng ajas närvi. Pronksiga võib rahule jääda.

Aga triatloni tulemusest. Lootsin törts kiirem olla. Eelkõige rattas. Ujumise tempo oli hea. Jooks käis kah, aga tegelikkuses üritasin ma ikka rattast maksimumi välja anda. Puudu jääb tehnilistes kohtades liikumise kogemusest. Aga ega trenni pole ka selle nimel tehtud. Ujumisest rääkimata. Kokkuvõttes käib kah. Emotsioon on tegelt laes. Lootsin sisimas, et saan rattaga Janari eest nii palju ära, et jooksuga järgi ei jõua, aga ta tegi ülikõva rattaetapi. Eriti arvestades olukorda, et ta sõitis tema jaoks täiesti uue rattaga. Milleski oleme lahedalt võrdsed.

Hea et ellu jäin vol 2

2010-07-16T15:21:00.001+03:00

Seekordsel Pühajärve jooksule sai suhtkoht lõdva randmega lähenetud. Ei teinud mingit trenni, tõmbasin ennast enne võistlust korralikult veel tühjaks lootes, et küll organism vastu peab. Aga nii väga võimsalt ei pidanudki.

Kõigepealt sai Kääriku järgselt tegeletud vaid rannavollega ja see tipnes neljapäevase Tartu etapi võistlusega. Saime 2 kaotust ja 1 võidu ning hüppasime Kadiga ratastele ja sügasime Tartus Viljandisse. Kadi on selles osas veteran, kuid mulle oli see esmakordne kogemus. Olen küll pikemaid otsi teinud, aga nii sihtotstarbeliselt väga mitte. Kokku passisime sadula otsas 4 tundi ja selle aja sees läbisime 80 km-it, tegime umbes 6 sööma/jooma peatust ja käisime korra emajões ujumas. Kohale jõudsime tunnike enne südaööd. Õhtane Viljandi oli lahedalt vaikne.

Reede ei tegelenud millegagi ja laupäeval sai siis ette võetud Pühajärve. Teada oli, et ilm on sigapalav ja väga kõvasti pushida ei ole mõtet. Siiski heietasin lootust, et saan ehk normaalse aja. Panustasin oma heledale Adi särgile ja pika mõtlemise järel jätsin musta Crafti mütsi ikkagi autosse. Enne starti kastsin pea ja särgi vette, kuid stardikanga all kuivasid viie minutiga mõlemad ära. Üritasin liikuma saad võimalikult ökonoomselt. Rahulikult liikudes hakkas tasapisi selgasid noppima. Seda sai tehtud umbes 3 km sildini. Siis tekkis selline stand by seisak ja enne 5. km silti hakkas raske. Mööda läks Anneli ja Kristjan. Viimane üritas mind veel kaasa tõmmata aga hirm oli ülepingutuse ees suur ja tõmbasin targu tagasi. Edasi aga hoogu enam üles ei saanudki. Km aeg kukkus aina rohkem kuni tuli see viimane tõus. Selle kuidagi läbinuna üritasin langusel uut hoogu leida, aga jalad oli täitsa tainast. Viskasin käega ja mõtlesin, et ei ole vaja oma olematut jooksja karjääri siin lõpetada ja oluline on finišisse jõuda.

Rahvast hakkas mööduma juba korralikult ja kaotasin ka lootuse jõuda esi 100 sekka. Finiši sirgel nägin kuis üks mees pildi taskusse viskas ja see ei motiveerinud mind ka spurti tegema. Tuleb mis tuleb see aeg. Aeg tuli täpsel 46 min, mis on 3 min kehvem kui lootsin. Ehk jooksin sitemini kui 2007. Aga olud olid ka ekstreem.

Mis siis tagantjärele mõelda. Eks seda, et Kääriku üritus on veel kehas ja too rattasõit ei pruukinud ka just kõige paremini mõjuda, mistõttu see haamer tuli maru varakult. Egas pole sellised olud ka minu massile ja suurusele kõige paremad. Või viimase väitena on ehk vorm lihtsalt kehv.

Asjale saab siulisemat vastust peale Kõrvemaa triatlonit.

Kääriku

2010-07-08T14:54:00.003+03:00

Sprindilaager sai siis tehtud. Loodan, et see jääb minu viimaseks. Kõigest on valus rääkida nii hingeliselt kui füüsiliselt.

Päev 1

Teatejooks

25 m edasi ja tagasi, hüpates üle tõkke ja kandes kaasas 24 kg-st sangpommi ja nii 6 korda. Hea sutsakas käimatõmbamiseks ja kohe I koht.

Kergejõustik

400m+kuulitõuge+kaugushüpe üheaegselt kui nii võib seda nimetada. II koht tuli lihtsalt. jalad hakkasid juba raskeks muutuma

Jalgpall

3 mängu ja 2 väravat. Tõmbas jalad juba korralikult kinni. Lisaks korralike jalanõude puudumisele oli ka külg korralikult sinine. Alagrupist edasi ei pääsenud, sest võistkonnas puudusid jalgpallurid.

Päev 2

Krossijooks

Hommikune 30 sekundiline sutsakas. Lootsin et saan esikoha, aga pettusin vähem kui sekundiga. II koht.

Võrkpall

Pidime kaua ootama, aga saime lõpuks mängima ja vastast väga ei kohanud. Viimane mäng Kuriga oli juba natukene põnev, kuid meie ilmselge võit ja olime edasi poolfinaalis.

Seinamägi

Läksin suure lootusega ja ei pidanud pettuma, vaid 0,2 sekundiga kukkusin neljandaks. Nuta või naera. Selleks momendiks olid jalad juba päris tuksis.

Ujumine

Pinget ei olnud, sest midagi ei loontud. Individuaalalas mingi 10+ koht ja teatevõistluses jälle 4.

Triatlon

Panin 5 km ratast. Ilge andmine. Võttis ikka korralikult läbi. Peale seda etappi sai ka see vollemäng Kuri vastu võidetud. Koht kehva 5. sest ujuja oli aeglasem kui lootsin.

Autolükkamine

Täiesti tuksis jalgadega suutsime selle raipe lükata 100m joonepeale ja seda 4 minutiga, mis andis 3. koha. Müstiliselt kole ala, mida ei soovita kellegile. Sellest võiks lastele hirmulugusid rääkida. Selle ala poolt pärjatud võistlejad on minu silmis suuremat au väärt, kui vabadussõdalased.

Tennis

Sain 2 korda reketi kätte, aga korraldajate suutmatuse tõttu platsile ei pääsenud.

Korvpall

Sain korra palli kätte aga vastane andis loobumisvõidu. Rohkem seda palli ei näppinud.

Päev 3

Kääriku järve jooks

Sain läbi häda hommikul jalad käima ja võtsin Tsarski järel väga magusa 2. koha. Täiesti läbi omadega

Võrkpall

Korraldajad panid meile ära, kui me ühte võistlejat tuues natukene hilinesime ja seetõttu poolfinaali mängima ei saanud. 3-4 koha mängus oli motivatsioon seetõttu läinud ja pronksi ei pälvinud.

Köietõmme

Olin juba täiesti tühi. kuidagi saime selle 4. koha kätte ja see oli ka lagi.

Kokkuvõttes üliselgelt Suvemängude MVP, mida tähistas kaudselt ka õppejõudude 1. koht. Kool sai ülinapi 2. koha. Kaotasime kauaigatsetud karika vaid faking 3 puntkiga, mis oleks tagantjärele mõeldes tulnud ükstakama kustkohast, kui oleks vaid rohkem õnne olnud. Aga selline see suvemängude formaat on ja seetõttu mulle see üritus enam ei meeldi. Seda rahmeldamist, närveldamist ja pidevat arusaamatust on liiga palju.

Taastumine kestab siiani. Esmaspäeval tegin ühe triatloni otsa, et ajalad käima saada. Ülejäänud päevad olen sisustanud rannavollega. Laup. Pühajärve jooks. Ilma vaadates ma ei panustaks rekordile.

Puhkus või asi

2010-07-02T08:02:00.003+03:00

Torisemine siis seotud Üliõpilaste suvemänguga, kus nagu iga aasta ikka tuleb taluda rasket higi, verd ja laktaati. Üritan seda võtta eelkõige triatloni trennina, aga sekka ka rannavollet ja ropp rasked kannatusalasi nagu seinamägi, autolükkamine, köievedu ja non-stop kergejõustik. Pühapäeva õhtul ei pruugi ma väga kontaktivõimeline enam olla. Kas sellist puhkust me siis tahtsime?

PS! Kainena Ülemisteni?

Oma puhkuse veedan ma...

2010-06-28T08:56:00.004+03:00

Järgmine trenn peale Lutsu ovaal Arena jalgpalli, sai toimuma alles laupäeval. Ilm oli sigailus, jalad terved ja mitte midagi ei olnud vaja otseselt teha. Mõttes oli mingi pikem tiir, aga siis selgus, et pean jällegi Suvemängudel peamine punkitooja olema ja seetõttu ei taha end praegu ülekurnata.

Läksin lühemale aga nõudlikumale rajale. Isa viskas mu Viljandi järve kallastele, kus kohtasin pokkermaster "Robert Green" Juuti. Sopsumees vedas mind esimesed 2 km-it järvejooksu radadel ja sealt liikusin omas tempos edasi (ehk teisisõnu võtsin vähe hoogu maha). Obeliskist mööda ja Orikalt Ramsi peale. Algus oli paljutõotav ja lõbus, aga kõrbeva päikese käes hakkas Ramsil see jooksmine juba tüütuks muutuma. Lühem ots oli ilmselgelt õige valik. Kella lõin kinni täpselt 1 tunni peal, mis eeldab läbitud distantsiks 12+ km. Keskmine pulss 159, mis on kõrgem kui eeldasin, aga madalama pulsiga oleks asi natukene liiga lonkimiseks läinud.

Cool-down´iks oli seekord korvpall, mida ma uhkes üksinduses Heimtali ringhoone välisplatsil harrastasin. Samal ajal oli unustatud mõisate tutvustusring, kus rahvas käis hiilimas ka Heimtali pärandit. Kõik ahhetasid, kui sisse astusid, aga ehmusid kui mind seal väga kõvera käega palli loopimas nägid. Ei tea millega ma ära hirmutasin. Väga valge ülakeha, olematu viskeoskusega või 80ndate Messi sarnase soenguga, mis töötaks hästi jalgpalli ja võrkpalli ning mööndustega ka saalihokiväljakul, aga ei käi kaugeltki mitte koostöös korvpalliga.

Õhta sai tehtud väike sörk peale. Tegelt jooksin vastu "tigukulgeja" Kadile, kes võttis nõuks joosta törts rohkem kui poolmaraton ehk kodust Viljandisse. Läks tal selleks aega üle kahe tunni ja lubas, et sellist lollust ta niipea ette enam ei võta. Janar nühkisin siin 2 järveringi (umbes 24km), mis minu eelmise aasta Pusa "final destination" 25 km-ile jääb ikkagi veel alla. Arengut tal veel on :D

Pühapäev sai kaetud Pärnu rannavollet, kus ässadel toimus suur est-lat maavõistlus. Terava päikese all jäid meie mehed lahjaks. Jaani ei suutnud enam raiuda ja Venno jääb ilmselgelt liiga aeglaseks. Ülikõva oli vaadata Vesiku tegevust. Ta on ikka sittakanti väle mees seal blokis. Senikaua, kui mina ripun jätkuvalt blokis on temal tehtud juba 2-3 sammu ja igasugu klõbinad üleskorjatud. On kuhu areneda.

Jaan, Karksi ja Lutsu

2010-06-25T12:40:00.005+03:00

Nädalavahetus kujunes raskeks. Trenni ei olnud võimalik teha, ilmataat näitas on bitchilikku palet ning tervis nõrgestus järsult. Kõik viitas sellele, et rekordi löömine Karksis ei pruugi lihtsalt tulla. Kuigi esmaspäevane buliimia oli mu kaalult viinud üle kilo ja ma olen kokkuvõttes kergem, kui eelmine aasta, siis teisipäevane sörk kujunes ikkagi kannatamiskes. Kuidagi ei jõudnud liikuda ja sama sai öelda ka Karksi kohta.

Enne Karksit avastasid mõned, et Vastemõisas on mingi rannavolle. Kohapeal selgus, et tegemist on nalja ja napsuüritusega, kuhu ei ole mõtet kauaks jääda. Siiski sai tehtud kaks geimi olematu reeglite ja naiste võrgu kõrgusega. Kuid edasi andsin kõvasti talda, et jõuda õigeaegselt Karksi Jaanijooksule. Lahtijooksu tunne oli tegelt päris hea. Ilma poolest oli aga keerukam, kui varem. Külgtuul ja Kabuli mõõtu lõikav palavus.

Stardis ütlesin Raulile, et tõmba mind 17.22 peale. Etteruttavalt võib öelda, et seda ta ka täpselt tegi. Aga stardis sain ilusasti liikuma ja hoidsin omast-arust väga head tempot. Metsavahele jõudes hakkas aga juba raske ning asfaldile välja joostes läks ka Raul eest. Siis hakkas kannatusterada pihta. Tuulest tolku ei olnud. Tundus, et ta puhub jällegi vastu nagu ta tegi seda mäe peal. Kõik künkad tundusid meetreid rohkem kui varem ja õhku ei olnud kusagilt võtta. Kuidagi nokitsedes sain vaikselt edasi. Mööda läks väike Kuusik, kes ergutas mind tagant, aga järelevõtmiseks ei olnud kusagilt varu haarata. Lõpp on sellel jooksul kole, aga seekord oli see koledam kui öö. Spurdist polnud juttugi. Mingi 12 aastane tattnokk jooksis must mööda ja seljataha jäi ka napilt esimene naine. Finišis lamasin ikka õite kaua. Masendusest vaatasin kella, mis näitas 17:55 ehk 30 sekki kehvemalt kui lootsin. Hea, et Jaan oma hõbedat hoidis.

Loosiauhinnaga ka ilmselgelt ei jopanud, mistõttu tuli masenduses tagasi jaanitama minna. Kaine grupijuhina läksin ma suurest sääsetapust piinatuna enne kella 12 magama, sest järgmine päev pidin lõpuks jõudma ka kurikuulsale Lutsu Arenale jalgpalli veeretama.

Eilane ülepingutus oli hommikul keres, kuid pall sai ikkagi veerema löödud. Lootust, et saan väravas tiksuda kadus, kui selgus, et mängitakse väravavahtideta. Jällegi ei saa ma oma paljukiidetud käteosavust demonstreerida. Mäng ise oli kiire ja vaheaegadeta kokku kusagil tund viisteist. Kiirendused tahtsid lõpuks pilti hakata eest kakkuma, aga samas oli lahe palli ka üle pika aja jalaga lüüa.

Pidime tunnistama Juut, Subi, Raul ja co. paremust, sest mõned nõrgad lülid ei hoidnud meie mängu vee peal. Egas ma ei viitsinud ise väga kaitses tööd ka teha ja rammisin hoolega rünnakus. 3 väravat minult+üks raksaks latti ja üks väga kuradi napp pall väravast mööda. Lohutuseks võib öelda, et vastased lõhkusid meie värava raame kordades rohkem. Lisaks efektne kukerpalliga pallihõivamine vastaselt ning käärlöök, mis suure mürsuga kahjuks põõsa suundus.

Üritus oli lahe ja üritan järgmisel korral ka kohal olla, mis juba ette teades oma graafikut kipub kunagi augustis olema. Jalaga pallimängimise tulemusi võib välja lugeda kangetelt lihastelt ja sääreluult, mida illustreerib ilge sinikas Juudi kondisest jalast. Loodetavasti on tal samasugune, kui ei siis tuleb järgmine kord kõvemini lüüa :D

Rannas edasi

2010-06-25T08:31:00.005+03:00

Kõva motivatsiooni laksuga Tallinnast sai rannaaladel jätkuvalt ennast vormis hoitud. Et aga keha liialt vormi ei läheks sai üle pika-pika aja jälle verd käidud andmas. Viimati oli sellest tilgutamisest oma 2 aastat. Siis oli see enne Jaansoni ja SLõhtulehe jooksu. Mõlemalt sain koleda haamri ja lubasin, et kui kunagi verd andma lähen, siis ei tohiks 2-e nädala jooksul olla ühtegi võistlust. Sellist olukorda selle aja jooksul ei tekkinud. Nuta või naera.

Vaadates praegust graafikut, siis leidsin, et midagi väga hullumeelset ei tule ja kiire veritsemine oleks asjakohane. Paari aastaga pole seal midagi suurt muutunud. lendasin peale pooltunnikest enne, kui punkt kinni pannakse. Ütlesin, et teeme kiirelt ja nii ka läks. Hemoglobiin oli madal nagu alati 141 ja vererõhk kõrge nagu alati. Paki täislitsumisega läks umbes 2 minutit (vedel segu?). Tädi küsis, et mis nänni, te tahate. Vastasin, et tahaks naistele šokolaadi viia. Seepeale andis tädi 3 erinevat tahvlit ja ütles, et ehk niipalju naisi mul ikka on :D

Õhta end liigutamisega kiusama ei hakanud ja järgmise trenni tegin järgmisel päeval liival, kus Kapaga sai loputatud Lomp-Märdla tandemit. Tandemist nõrgaks lüliks osutus Mikk, kes esiteks pole palli ammu näinud, teiseks on liiv talle võõras ja kolmandaks on tüübil suhtkoht püstijalapeal töö, mistõttu ta küllalt kiiresti meil ära kukkus. Järgmine päev olid vastas mingid militaristid, kes küll esimese geimi võtsid, aga seepeale vaid mu rasket kätt said tundma.

Neljapäev oli jällegi järgmine Tartu Grand Slam. Esimene punt vastas oli Sõõru-Vetemaa. Noored poisid, kes vaikselt hakkavad vastu ka kogenenud meestele. Tandem on hea - pikk ja jõuline blokeerija ning kiire ja osav kaitse. Mäng jookseb neil hästi, kuid mingi moment kaotavad nad pea ja tehnika ja paaripunktisest edust aitab, et mäng võtta.

Edasi tuli tiim klõbistajad ehk Tool/Kuslap - lühikesed poisid, kelle põhiline võiduvõti on ilgelt hea kaitsemäng ja väga rõvedad külmaverelised klõbinad (kes vollest sittagi ei jaga, siis klõbinaks nimetatakse seda, kui kõva löömise asemel suunatakse pehme kaarega pall blokist mööda, soovitavalt ka kaitses). Meie suguste suurte ja vihaste vastu on nende mäng liiga tehniline ja kuidagi ei hakka hammas peale. Jäin ise ka blokis lahjaks. Mis sai aga tagasi tehtud järgmises paaris Venno-Ossul. Seekord mitte Oliver Venno vaid tema väikevend.

Selle pundiga läks väga võimsaks andmiseks. Kuigi jäime alguses 4:0 taha siis lendasime eest 6:7. Punkt punktis rabelemine oli väga närvesööv. Imre on teada tuntud jahuja ehk kui millegi käkiga hakkama saab, siis üritab otsida viga vastaselt (bloki- või võrgupuude, sees pall, mis meeter väljas jne.) ehk teisisõnu nagu itaallased jalkaplatsil. Igatahes ajas Imre möla mind niivõrd vihale, et müristasin 3 palli üle tema bloki väljakule ja uskuge mind, et tal pole kõige madalam blokk platsil :D Õnneks imeb ta lurinal vastuvõtus ja tänu sellele saime väga magusa 19:21 võidu. Viimase rünnaku tegin kohe vastuvõtust teise puutena. Lucky bastardina läks see pall otse Imre bloki ja võrgu vahele. Puhas skill nagu Juut räägib.

Viimane mäng oli eesti koondise uksele koputajad Rosenblatt ja Ruul. Viimane oli Shenckeri liiga haigema servidega lammutaja ja seda saime tunda ka meie. Üllataval kombel läks mäng päris edukalt. Peamine peavalu oli ikkagi Ruuli servid. Pidin ka ühe omakätest selle ässaks registreerima, valdavalt lammutas ta aga Kapa peale. Panime raisale planeerivate servidega vastu, mis ka edu tõid. Lõpus võitlesime veel usinalt. Monster blokk Rosenblatile, kelle firmamärk on ühesesse blokki järjekindlalt raiuda. Minu serviviga lõpetas ka mängu seisul 17:21.
Kokkuvõttes 7-8 koht 18 võistkonna seas. Not bad, not bad at all.

Rannakunn

2010-06-16T09:39:00.008+03:00

Pühapäeva hommikul Koplis silmad lahti lüües pidin tõdema tõika, et üks ilm ei saa enam sitem olla. Käes on praktiliselt Jaanipäev ja väljas on 10 kraadi, ropp tuul ja vihm, mis oma vesist konsistentsi liigutab enamjaolt horisontaalselt. Kui saaks rahulikult voodis kauni tütarlapse kõrval hommikut lõunani venitada ja siis ka alles esimest kohvi libistad, ei oleks elul väga vigagi. Paadunud spordipede ja pallipervo haarab oma armukese (Mikasa) kaenlasse, närib käe läbi ja hiilib koridoris riideid vahetades masendavasse suurlinna sudusse, et enne teisi olla võistluspaigas.

Asukoht: Tammasaare tee Värska volleväljakud (Majanduskooli taga). Ligiduses asub Selver, Mac-i burksi söökla ja kaugelt siit ei asu ka eelmise päeva raske higiga mahatrambitud jooksurada Harku järve kallastel.

Alguses oli vaikus majas. Üliõpilane on selline tegelane, kellel on alati aega kui palju ja tihti päädib see hilinemisega. Akadeemiline 15 minutit ei ole siin mingi näitaja. Sain alguses pooltunnikest niisama passitud, kui järsku selgus, et läheb jamaks. Mõned jalgpallurid jätsid tulemata. Teistel oli kohalejõudmisega probleeme ja üks võrkpallur oli ära eksinud. Proffesionaalse üliõpilaspordi juhina lahenesid probleemid sujuvalt (jalkaplatsile sai 2 jalgpallurit, üks saalihoki mängija ja ülejäänud olid võrkpallurid) ja Porr Ilma Mängud algasid rannavollega.

Plats oli silumata ehk lohkus ja võrk paendunud nagu naabrinaise pesunöör, kui mehe aluspüsid sinna kuivama riputab. Mäng algas rabedalt aga saime tänu hea serviseeriaga asjad kiirelt selgeks teha. Peale mängu tormasime kohe jalkaplatsile, kus oli just alanud tige andmine ELA vs.TÜ vahel. Viimased oli kohal kõvade palluritega ja kokku oli neid rohkemgi, kui kahe võistkonna jagu. Saatsime 2 pallurit kiirelt volleväljakule, kus kohe algas nende mäng ja võtsime positsiooni jalkarannaliival. Ma suundusin väravasse ja sain teada, et me juba juhime 1:0. Pidu pikalt ei olnud, sest kohe esimene rünnak minu peale tõi TÜ-le edu. Hakkasin löögi suunda aimama ja liikusin vales suunas. Sisselamise värk. Seepeale suundusin hoopis ise rünnakule ja korraldasin parasjagu segadust vastaste leeris, mis tõi Robini heast sooritusest ka värava. 2:1 eduseisu oli vaja hoida ja selle nimel tegin kaitses loomatööd. 3. veerandi alguses vahetasin end jällegi väravasse ja siis hakkas sõu pihta. Kõigepealt sai üks vastasmängija vabaks ja virutas palli posti. Siis tuli järgmise rünnaku laine, mille ma suutsin keskelt õnneks ära võtta. Kõigetipuks tõmbas juba närvilises lõpus meie kaitsja ühe ründaja maha ja TÜ-le anti penalt. Kuna ma olin tollel hetkel väravas ja vabatahtlikke sinna positsioonile ei olnud, siis pidin raske kohustuse enda peale võtma. Tüüp sättis palli paika võttis paar sammu hoogu ja virutas elu eest paremasse nurka. Ei mäletagi enam, kas hüppasin ehku või palliliikumise suuna peale, aga pall tabas täpselt labakätt ja suunasin nahkkera ilusasti väravast mööda. Päris muhe tunne oli. Ei ole teab mis väravavaht juba aastaid olnud, aga mingi skill on veel käes.

Edasi üritas TÜ veel meeleheitlikult rünnata. Paar väga ärevat momenti oli veel, aga mu enesekindlus oli väravas juba võrreldav betoonmüüriga ja ühtegi palli sealt enam mööda ei läinud. 2:1 mängu võit. Edasi tuiskasime kohe vollesse, kus vastaseks meie enda koolipoisid. Alahindasime neid natukene ja mäng venis ootamatult pikaks. Õnneks vastaste tehniline oskus vedas neid otsustavate punktide realiseerimisel alt ja saime teisegi võidu ja jäime 3.ndat mängu ootama. Tuli see täpselt sellel hetkel, kui hakkas ka meie otsustav jalkamäng. Sealt oli meil vaja vähemalt viiki, et võrdsete punktide korral oleks esikoht meie. Tublid pallurid selle ka said, mistõttu tulid õnnelikud pallurid ja kuulutasid kõvahäälselt meie kulda, kui meie lõpetasime alagrupi viimast vollemängu ja seda ka võiduga, mis tähendas, et olime kindlustanud vähemalt hõbeda.

Tüüpiline pingelangus võttis finaalis hoo maha ja kuigi olime lähedal geimivõidule pidime ässadele ikkagi alla vanduma. Enamus lõpus asetleidnud hädades olin süüdi, mina, sest enam ei jõudnud end korralikult palli alla liigutada, et tõste täpsem oleks. Kama kaks. Jalgpalli kullavõit oli magusam ja lisaks on mul kokku kogutud ka EASL-i medalikomplekt. 2 meistrisärki olekski natukene liiast olnud.

Kogu üritust saatis ikkagi pidevalt üks väga sitt ilm. Vahel külmusid jalad tõsiselt ära ja viimaseks võistluseks olime sitemas seisus, kui BP. Õnneks ei olnud vihmasadu pidev ja uskuge või mitte aga ühe minuti jooksul nägime ka päikest.

Kokkuvõte - pikk turniiripäev on ikkagi kurnav, ole sa nii kõva jooksumees, kui tahes. Üllatav oli jalgpalli taseme eksisteerimine, mida peaks Staieri pundile ka vahel demonstreerima, muidu lülitavad mu koondisest välja. Volle oli tõusude ja langustega kokkuvõttes ikkagi hea. Taktikaliselt hakkan juba aimama, mis värk on ja võimsust on kehakaalust hoolimata rohkelt. Lõpp hea, kõik hea!

Kuidas nii paljudelt naistelt suuska saada?

2010-06-15T08:51:00.004+03:00

Ühele lühimale rahvajooksule sellel aastal sai esmakordselt ise sõidetud. Tavaliselt oli puldis Janar, kes depressiivset suurlinna väga hästi tunneb. Kuid kuna plaanid olid vähe erinevad, siis olin mina see loll, kes magistraalil bemmimeeste ja masenduses koduperenaiste toyotatega võitlesin. Mälu oli hea ja kaardilugeja kehva ning sellise suurepärase koostööga panime viimaselt ringilt ikka valesti, mis hiljem tegelikult heaks asukoha positsioneerimiseks kujunes.

Ilm ei soosinud võistlejaid ega pealtvaatajaid. Veel vähem korraldajaid, keda seekord oli ütlemata vähe. Egas seal Tallinnas ju inimesi ei ole tõesti, kes vabatahtlikku tööd teeks. Mingi sasipundar toimus parklas, aga ei lasknud end sellest häirida. Autost välja astudes tervitas mind kõva sabin vihma ja ropp tuul. Näo ajas kõige rohkem kõveraks teadmine, et sellise ilmaga on raske rekordit joosta. Aga tegin seda Viljandis, miks ei peaks ma seda jõudma teha ka siin.

Soojendusel tiimisin ma madallendavpiloot Malsroosiga, kes ilmselgelt minu alistamise mõttega sihtis ka juba kohta eespool Janarist. Tegin ratturorienteerujale selgeks Harku kõvamehejooksu põhiraskuskohad nagu start ja hilisem rennijooks. Kiire lekkimine ja vaikselt hiilisime starti. Seekord olid korraldajad asjaga kümnesse pannud, et nii sita stardiga jooksul olid korralikud stardikoridorid. See lubas soojendusega venitada ja vaid 5 min. kohapeal külmetada. Seekordne praktika oli stardis kõvasti hagu anda ja seda umbes 3 km hoida ja siis edasi vaadata mis saab. Lootus oli, et jõuan rasket hoogu hoida rohkem kui 2008.

Start kulgeski planeeritult ning sitta ja sodi lendas korralikult igasse ilmakaarde. Üritasin võimalikult kiiresti oma rütmiga loksuma saada. See õnnestus hästi ja üllatavalt kiiresti tekkisid vedavad grupid ja hullud isepanijad. Ma tõmbasin ennast mingisse gängi, kes mind sinna otsustavale 3. km peale ka ilusasti vedas. Meist ees oli umbes 100 meetriga Lauri ja hulk mutte, kes kõik passisid Kärnerit. Peale kergliiklusteed ja kusagil 4 km peal hakkas juba raske. Mööda läksid liiga head seljad, kellele kuidagi ei suutnud järgneda. Mingi psühholoogiline efekt ei lasknud pulsil jälle punasesse kerida. Hingamine oli hästi rütmis aga jalg lihtsalt teravust ei talunud.

Rennijooksul jäin ühe nolgi seljataha, kes tempo alla lasi. Tundus mugav minek, aga see maksis ikkagi hiljem valusalt kätte. Lasin samaaegselt kõrvale Anneli, kellel ühemad sammud sellel osal paremini töötasid. Kui uuesti sirgele saime, siis oli jalg täiesti tühi. Kuidagi hoidsin anneli sabas lootes talle lõpuga pähe teha, kuid väle tšikk pani eest ajama. Lisaks möödusid veel Olga ja Helen. Mõtlesin, et minge-minge, küll viimased 200 meetrit asjad paika paneb, kuid liival olid jalad ikkagi kinni. Minu palju kiidetud lõpuspurdist polnud sittagi järel. Eks rada tegi omad korrektuurid. Liival ei saa pika ja jõulise sammuga liikuda ja sinna see mürtsutamine jäi. Sitt mees ei ole midagi öelda.

Aga siiski, koht oli 10 nägu parem kui hiigelaastal ja aeg 20 sekki parem. Tegijamad mehed kurtsid, et tuule ja uue rajaga olid kõigil ajad vähe kehvemad. Kes mida arvab, andke teada? Minu jaoks on Harku alati raskem, kui Pühajärve ja Ülemiste.

Aga siis post-race kriitika. Korraldajate huumor selle pakkidega oli ikka viimase aja parim. Motivaator kõikidele jooksjatele - kui tahate ilma järjekorrata lõpetada, siis jookske kiiremini :D Rõve ilm näitas veelkord muusklit ja kui parimatele oli aplaus tehtud, nii tõmbasime ka kohe autosse sooja.

Pikem analüüs toimunust oli Roccal-Mare kohvikus, kus päevahuumorit pakus Janar oma klaasitükiga hambavahel. Pizza keres lõime pundist lahti ja nautisime Kadiga saunamõnusid Tabasalu spordikompleksis, mis jooksjatele andis kõva ale. Hiilisin seal nagu lits kirikus, sest ujumispükse polnud ja pikad vollepüksid tundusid maru narrid, aga ega ilma basseinita saanud ka ära minna. Seal tuli eluisu jälle korraks tagasi, aga kadus ka kergelt, kui mõnuledes vaatasid väljas ilma ja mõtlesid, et homme on vaja mängida rannavolle üliõpilasmeistrivõistlusi.

S-Jaani

2010-06-09T10:22:00.003+03:00

Suure-Jaanis toimusid Lehola Lembitu kergejõustiku võistlused. Alguses mõtlesin, et võtan ka väljaspool arvestust osa, aga kuna eelmise päeva MA tähistamine oli suhtkoht vaevarikas, siis ei olnud motti endast maksimumi anda ja läksin hoopis pikale ringile. Pikk ring oli S-J-ist Vilj.-Tartu maanteele ja läbi Jaska tagasi. Kokku kulgesin maha 18,7 km. Alguses oli tunne päris hea, minek normaalne, kuid siis selgus tõsiasi, et tuul on tagant. See selgus siis, kui keerasin nö. otsa ringi ja hakkasin seda tuult murdma. Lisaks tuulemurdmisele oli raja profiil ka kõvasti mitmekülgsem, kui alguses ja vaikselt hakkas närima ka eilse päeva väsimus. Viimased 3 km-it olid suhtkoht tüütud. Huvitaval kombel olid eriti kanged reiepealsed, mis kõva rannavolle mängimisest vist kangeks jäänud. Aga tegelt oli hea sutsakas, mida sai kokku võetud Arturi Juures kanapraega tähistades. Järgmine päev kakkus uni päris korralikult ja midagi tarka ei teinud. Kerge rannavolle õhta hilja.

Rannas pallitoksimist on nüüd 2 päeva järjest olnud. Jalad on päris teravad aga õlg on jälle vilets. Üritan asja lahendada valuvaigistava plaastriga ja pideva venitamisega. Jõudu ei julge teha. See õla värk piirab mu lemmikjõu harjutuste tegemist nagu lõuatõmme ja kätekõverdused. Mõlemal juhul ei saa täit powerit rakendada. Õnneks ei mängita rannavolles väga palju minu peale ja pean üldiselt vaid tõstmisega tegelma ja kui vaja on rünnata, siis saab ka klõbistades punkti kätte. Peamiselt olen blokikunn :D

Lõppu aga Ratrace´i lõpuspurt.

MA

2010-06-07T12:17:00.006+03:00

Lõpuks sai kauavenitatud magistritöö kaitstud. Mis sellel on seos jooksmisega? Kogu töö jooksmise ümber keerlebki.

Teema oli "ELA piloodiõpilaste kehaline võimekus". Tüübid täitsid ära ankeetküsitluse ja sörkisid minu valvsa silma all läbi 8 staadioni ringi ehk 3200 meetrit. Tulemusi sai võrreldud TÜ, SKA, EKJ, ÕV ja teistes asutustes toimunud testi tulemustega.

Välja tuli see, et meie piloodihakatised polegi kõige hullemas seisus. Keskmine 3200 m jooksu aeg meestel oli 14:18 ja naistel 19:52.
I kursuse poisid jooksid välja keskmise aja 14:03
II kursusel 14:00
III kursus 14:49
IV kursus 14:51

Mittestatistiliselt tõestas mu töö fakti, et keskkoolist tullakse päris hea füüsilise vormiga ja siis läheb asi rõõmsalt käest ära. Trenni ei viitsi keegi teha, õpitakse palju, pannakse kõvasti pidu ja süüakse mis kätte juhtub. On ka erandeid.

Antud testimise esikoht läks kurikuulsale orienteerujast piloodile härra Malsroosile, kes 3,2km läbis ajaga 11:27. Väga napilt jäi temast maha mitte nii kuri, aga sama kuulus kärbeskaalsõudja Tamor, kelle jooksu koguaeg oli 11.29. Kahjuks jooksid nad erinevalt ajal. Lõpuspurt oleks päris võimas olnud.

Töö tulemusena tõestasin ma, et kooliasutus peab leidma võimalused õpilaste aktiivseks ajaveetmiseks või lükkama oma õppekavasse midagi, mis noorte võimekust arendaks või hoiaks. Kuna õpilaste pallimängimise ja muu kehalise võimekuse tase on väga erinev on raske neid koos midagi tegema panna. Siin tuleb appi keskkooli kehalise kasvatuse põhimõte, kus last arendatakse mitmekülgselt. Ma leian, et see ongi kogu liikumise peamine mõte - mitmekülgsus. Ei ole vaja istuda ainult jõusaalis või jooksurajal. Mõlemat tuleb teha. Selles osas üritan ma olla elav näide.

Nii lükkasin õppekavasse aine, kus 3EAP-i eest saavad tulevased õhuässad vatti vastupidavuse, jõu, paenduvuse, tasakaalu jne. arendamisel.

Kokkuvõttes tahaks tänada Herjet, et ta mu bullshitta võttis vaevaks juhendada. Andot, kes tegi väga kõva õppeaine. Anu, kelle kuri sõna pani paika töö aluse. Kadi, kes pidi kõike taluma. Tõnni idee eest. Ingridit tõlkeabi eest. Andrest, kes seda tööd kunagi läbi ei lugenudki ning eelkõige kõiki neid piloote, kes viitsisid seda distantsi läbida.

Kuhu edasi?

Ässpaar

2010-06-07T09:38:00.010+03:00

Kui ma 3 aastat tagasi tõsisemalt vollet hakkasin mängima, siis tundus, et volleeliit on hirmkaugel ja tehniliselt väga võimsad. Nüüd, kui olen loputanud nii ja naa mõttes suuri ja tugevaid, siis leian, et ei tea jätkuvalt võrkpallist veel sittagi. Miks nii? Kohtusin rannavolles maailmameistriga ja olümpialasega ehk teisisõnu Eesti uue ässpaariga Kristjan Kais/Oliver Venno. Mis juhtus? Ei midagi. Saime Kapaga korraliku sauna. Tehniliselt ja füüsiliselt oleme veel jätkuvalt poisikesed. Oleks veel, et ei suuda palli üle 210 pika mängija lüüa, aga põhimõtteliselt lagunes mäng juba vastuvõtust. Uue palli planeerivad servid tegid meie ridades korraliku hävitustööd. Aga Tamori poolt tehtud pildid väärivad suureskoorilist kaotust.

Tartu kiireim kontorirott

2010-06-04T08:30:00.006+03:00

Teabeosakonna juhataja lendab kabinetti ja suures rõõmus teatab, et me võtame osa RatRace´ist. Mina hakkasin vastu, et see puhas naljategemine ja loivamine, mis seal väga ikka teha (ma olen põhimõtteline mingi "joke" spordiürituste vastasena, kus tehakse niisama midagi. Kurat, kui siis ikka nii, et higi või veri väljas.) Kui aga asjasse lähemalt süüvisin, siis leidsin, et auhind pannakse välja ka kiiremale jooksjale. Why not hakkasin mõtlema ja pidasin plaani, kuis kõige office´lik outfit mind kõige kiiremini edasi viiks. Kuna mul lipsu ja pintsakut pole ja kingade asemel lubati toss jalga tõmmata, siis panustasin valgetele "peaaegu viigipükstele" ja akadeemia logoga triiksärgile. Viimane vahetati välja ühe puuvillase, mitte just kõige kenama logokasutusega, T-särgi vastu, et oleks ühte väljanägemine. Käes pidi olema mobla ja mapp. Ma haarasin riiulit Boeing 737 maketi ja lubasin sellega see distants läbi ajada. Viimasel hetkel asendus see siiski akadeemia lipuga, sest see jurakas oli päris hea tükk käes hoida.
Aga võistlusest. Tegin nagu kord ja kohus korraliku soojenduse ja tõmbasin oma outfiti selga. Kohapeal vaatasin, kes kipub olema kõvem vastane. Nägin ühte lühikesi jalgpallureid, kes rääkisid mulle raskesti arusaadavas võõrkeeles. Nähes, et nad hõivavad julget koha esireas, eeldasin, et distantsil läheb nendega kõige kõvemaks andmiseks. Start hilines korralikult. Egas sittagi kuulnud, mida need korraldajad seal lava peal rääkisid ja olin igahetk minemas kiirele stardile, et saada hea positsioon kurvivõtmiseks. Enne tegin kodutöö ära ja vaatasin raja üle. Kippus olema selline 800m ring, kus võidu võti on vast lõpusirge.
Start anti kõvas ühiskooris ja ma ei jäänud pikalt molutama ja tuiskasin kohe ees minema. Jalgpalli poisid jäid kuidagi molutama. Ei tea mida nemad lootsid. Kohe esimene kurv vasakule ja siis kohe paremale väiksest künkast üles. Järgmisel parempöördel hakkas juba törts raske aga hoidsin pikka sammu ja kiiret minekut. Pargi tagant osas kuulsin, kuis üks pallipervo mu kõrvale hakkas hiilima. Ristiisa ees jooksime suht-koht kõrvuti ja siis tuli otsustav moment. Kuna ring jooksis tagasi starti ja olime liikunud umbes 1:30 siis mõned startijad uimasid veel jalus + inimesed elasid raja peal kaasa ja ei oodanud, et mõned hullud (seal hulgas mina) nii kiiresti seljatagant võivad rünnata. Lendasime selle palluriga rahvasse sisse. Siin oli abiks Linnasprindist harjumuseks saanud inimestest möödatrügimine ja sain lõpusirgele minnes väikese meetrise edumaa. Ja siis läks kõige mõnusamaks sprindiks lahti. See finiši sirge oli umbes-täpselt 100 m pikk ja eeldan, et sealt tuli hooaja 100m tippmark ka. Alla 12 sekundi kindlasti. Lühike poiss jäi mu pikkade jalgade vastu ikka võimetuks ja kui sain väikese edu sisse, siis üritasin ka lippu lehvima saada, mis oleks lõppenud ka koleda komistamisega. Õnneks jäin jalule ja võtsin akadeemia lippu lehvitades kiireima kontoriroti tiitli.

See 800m ring võttis jala korralikult kangeks ja kopsu krampi. Läksin pealejooksuks teistele vastu ja lõpetasime ühise pundiga. Kiirelt läks uus outfit selga ja poodiumile, kus sain mingi Golfi kursuse (siinkohal tahaks VW pededel tuju maha võtta, et tgemist on selle pallialaga, kus pead mingi kepiga väikest muna toksima).
Umbes tund peale üritust tõmbas totaalse viham peale ja samal ajal hakkas BigBank kuldliiga Tyski staadionil. Mina aga tähistasin vaikselt oma võitu autos röstitud india pähklit nosides, sest olin koduvõtme ära kaotanud. Sometimes you win some, sometimes you lose some.

Pildid ja video on rotti pantud Delfist - http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-tartu-kontorirotid-punusid-voidu.d?id=31414749

Enne lõputõusu on lõputu tõus

2010-06-03T08:12:00.005+03:00

Ehk natukene Emumäe jooksust, mis toimus laupäeval.
Janar startis sinna Viljandist ja meie noorte ja vihastega Tartust. Algselt pidime saama kokku Jõgeval, aga kuna igasugu jama hommikul pidevalt ette tekkis, siis jõudsime võistluspaika enamvähem soojenduse alguseks. Kiirelt dress-toss jalga-selga ja soojendusringile. Seal ringi kalpsates ei saanud ikkagi aru, kust me siis jooksma peame, aga kuna me esikohta püüdma ei läinud, siis polegi väga vahet. Kellegi selga ikka näed.
Koht oli ilus ja kurikuulus Emumägi väga oma tõusuga ei hirmutanud. Ootasin midagi hullemat. Kusagil näidati ka ilgelt küngast, kust peaks neliveoga end üles vedama. Aga nagu mainitud jäi aega väheks ja väga kõigega ei jõudnud tutvuda ja asusimegi stardijoonele. Seal olid mõned tuttavad näod - Kärner, Kraas, Poll, Einsalu jne.
Stardis anti hirmsasti talda, aga pole ka ime, sest profiil oli alguses suht-koht allamäge. Nii kui saime siledamale maanteele saime ka vihma kaela. Seda jagus umbes täpselt 6. km-ini. Aga alguses hoidsin kõva tandemi Poll-Einsalu tuulde. See tuul tõmbas päris hästi ja minek oli kerge, kuigi pelgasin, et tõmban end enne rihmaks, kui tõusud tulevad. Törts sai põetud ka seda, et viimane nädal tuli iga jumala päev rannavollet harrastada, mis jalalihastele väga sügava mustri jätavad ja seetõttu ei uskunud ma, et väga kaua suudan selliste kangete liikmetega liikuda. Esimene kärisemine leidiski aset törts enne esimest tõusu. Dünaamiline duo sai umbes 10-15 minust ette ja kui tuli tõus, siis enam tagasi seda teha ei suutnud. Tõus raisk oli täpselt 1 km pikk ja keeras korralikult vinti. Tuli meelde Talvejooksu Lennujaama tõus. Siin ajas maruvihale ka ropp vastutuul ja tige vihm, mis vasta nägemist peksis. Hambad ristis sai see tõus ikka ära kannatatud ja kusagile metsavahele keeratud. Seal sai hetkeks jalga puhatud ehk ratturite keeles tirri lastud. Dünaamiline duo oli aga võsavahele kadunud ja jäin lõpuni üksi oma ristiretkega.
Edasi oli lõbus külajooks. Metsateed, kruus, talumajad, kus koerad aias klähvivad. Rohkelt joogipunkte ning imeilus ilm ehk järsk sajupilv muutus kõrvetavaks päikeseks. Oleks kedagi jäneseks olnud, oleks ehk ka vähe soliidsemat tempot hoidnud, aga kuna midagi põnevat rajal ei sündinud, siis keskmine kiirus kukkus kolinaga. Lõpuks tuli ka teine tõus ehk see nn. lõputu lõputõus. Kahjuks oli see mööda murumätast, mistõttu normaalset sammu oli raske teha. Kartsin, et kuhugi mullmätta otsas ma oma hüppeliigese kaotan. Lõputõusul said mõned kaaskannatajad minust mööda, sest raskel hetkel ei suutnud organism piisavalt vinti üleval hoida. Eks see ole tulemus sellest kõvast liival rassimisest.
Viimane nelivedu küngas tuli aga üllatavalt lihtsalt kahe kõva sammuga. Jõud on jalas hea aga vastupidavus on kehva. Nagu alati. Viimane kaar sisse ja finišeerisin ajaga 41 min. See on siis täpselt minut kehvem, kui lootsin, aga profiil oli ka hea. Ei saa kurta, et see tõus nüüd väga kehva oli, aga samas ootasin midagi veel jubedamat. Finišis jagati süüa-juua, muusikalist vahepala jne. lõbustusi. Selle kohapealt oli päris tore üritus. Kiibiga ajavõtt, mis eeldas kohe tulemusi netti ja diplomit näppu. Samas ei pidanud ma selle ürituse eest sentigi maksma. Vot kus osatakse majandada, mitte nagu mõned üritused, kus maksad hullu raha ja siis võetakse rinnanumber ka ära.
Jooksuga olin rahul. Hea, et end väga ribadeks ei läinud tõmbama, sest jalad olid pehmed ja järgmine päev tuli selle hooaja viimane saalivolle mängida. Järgmine aasta olen kindlasti Emumäel jälle kohal.

Pildid pärit lehelt - www.emumae.ee/jooks

PS! See järgmise päeva Valla-Volle oli ülikõva. Suhtkoht võimsalt müristasin. Reiepealsed olid jooksust sitaks kanged, aga hüppamist need ilmselgelt ei seganud. Vähe tegin vigasid, aga üks ainukene otsustav geimpall lendas minu käest auti. See otsustas ka 2-3 koha. Shit happends. 4 mängu sealhulgas 3 mängu järjest kurnasid ikka korralikult ära. Aga 1-e pealt olin jätkuvalt terav - Grözer!

SELL games

2010-05-26T08:59:00.005+03:00

Alustuseks respekt Jaanile, kes tegi oma esimese maratoni täitsa korraliku ajaga 2:48:48 (neto 2:27:40), mis teeb maratoni tempoks täpselt 4:00. Kui aus olla, siis lootsin, et ta suudab Varese ja Alari aega lüüa, aga tal selleks aega veel küll.

Mis ma ise? Sattusin jälle volletsooni. Seda seekord SELL mängude raames. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et nii kõva mängu pole ma veel teinud. Kaitses korjasin hästi palle üles. Rünnak oli tige ja igas serviseerias tuli üks äss ikka korra ära. Väike kramp oli alguses ja sinna kadus ka meie edasipääsulootus. Vastas olid ka mammutkoolid TTÜ,ULL ja RTU. Hilisemas kohamängudes oli aga käsi väga lahti ja eksimusi praktiliselt ei esinenud ja rünnaku efektiivsus oli 90% ligidal. Eriti hoogu läksin tagant ühe pealt raiudes. Kuidagi kõik klappis. Hull mäsu ja möll lõppes Viljandis Valla Volle etapiga, kus sama mürsk osaliselt jätkus. Seal kahjuks nii häid palle ette ei suudeta mulle tõsta, aga müristasin ikka nii kuis suutsin. Tulemuseks on ülikanged jalad, milledega pidin eile rannavollet mängima. Ilmselgelt sellest midagi välja ei tulnud. Loodetavasti saab koivad korda, sest vaja on kraapida mäeseina Emumäel ja pühapäeval müristada meeste Valla Volle etapil, kus ma pean seekord kogu kandva jõu enda peale võtma, sest Andi „Andu“ pidi vigane olema.

Aga jooksmisest. Saades väga positiivse süsti Kopsumäelt otse veeni, siis üritan head vormi vaikselt ja rahulikult hoida. Väga pikki otsi ette võtta ei julge. Kardan, et jalad tõmbab liiga kauaks kinni. Jätkuvalt hoian vormi pigem hea puhkuse ja intensiivse trenniga. Kaal on kukkunud 86 kopikaga peale. Ehk saab suve alguseks 85 peale. Saalis oli tunda, et reibas lihas ja kerge kaal on vollemägimiseks justkui loodud. Lendad kui herilane ja nõelad nagu liblikas. Või oli see vastupidi.

Kopsumäed

2010-05-18T08:11:00.003+03:00

Et kus saab kõige rängemalt oma kopsud krampi joosta?

Leidsin uue lemmiku. Kambja Kopsumäed. Miks selline nimi? Minu arvamus on, et suhtkoht lihtsalt võib liivasel tõusul oma kops kinni joosta. Tõnni arvates on tegemist samakujulise maastikuga. Kumbal on õigus, seda võite ise oma jalga ära proovida. Tegemist ei ole samas ületamatute raskustega, välja arvatud stardist üks tige 100-200 meetrine liivatõus. Ülejäänud on suhtkoht läbitavad. Eriti kui sa oma jooksupõhja oled valanud Viljandis.

Aeg oli laupäeva hommikul kell 11. Päike hakkas korralikult küpsetama ja me Kadiga uurisime kaarti, et kuidas seda rada peaks jooksma. Ilmselgelt panime me kohe alguses valesti, aga see oligi minu arust vähe raskem versioon. Eesmärk oli teha selline rahulik kross, mis tähendab, et pulssi üle 160 ei tahaks ajada. Aga sellega oli ikka sitaks raskusi. Jalg oli terav ja tõus veel teravam. Eks mul läks hammas verele, et otsustada kumb siis on kõvem. Alguses jäin mina peale, aga umbes 45 min. järel hakkas tõus võitma. Tahtsin teha üks 15 km, aga kokku jäin 12,5 km peale, sest päike krõbistas juba päris korralikult, missest et enamuse ajast sai puu varjus liikuda. Lõpetuseks vallutasin ka selle eriti rõveda liivase ülijärsa tõusu, mis ajas pulsi ikka korralikult punasesse. Seinamägi on poisike.

Peale krossi sai lebotatud Pangodi ranna ääres, kus närisime rasvast vorsti ja võtsime päikest. Pangodi järve vesi oli aga jahedam, kui Emajões, aga sitaks mööda mokka, sest kurnatud organism vajas jahutust. Peale lebo toksisime veel rannavollet üks paar tundi ja sama sai tehtud ka kerge uduvihmaga järgmine päev.

Eile oli järgmine "jalg-krampi" tõusupäev. Seda seekord Toomemäel, sest Tammestaadion oli müstilisel kombel kinni pantud ja äratarastatud. Sitta temaga siis, ega Tartus neid jooksmise kohti jagub ja Toomemägi kõlbas selleks suurepäraselt. Sihtisin siis seda karskuseklubi kõrvalt minevat tõusu (ehk Küütri tänavast otse üles). Sai seda väga võimsalt võetud. Power jalas on kuri. Trepijooksul saab seda vast nägema, kui niikaua see mürsk veel kestaks.

Lahe on tõuse kütta, kui suurema osa noori istuvad murul, trepil, pingil ja panevad tina. Jutupada jääb vaiksemaks. Ootad millal tuleb sapiline kommentaar või kaaselav ergutushüüe. Tihti neid ei tule. Kas ma peletan inimesed ära või jäävad süda-tilgub-verd-sest-tahaks-ise-ka-nii-joosta-aga-näe-istun-siin-ja-joon mentaliteedist vait. Mõne meelsa pilgu saan vastasoolt. Egas pikad ja tugevad spordipoisid on rariteetne kaup ja turul kõva hinnaga müügis. Kellel selle väljalunastamiseks vahendeid napib peab mingi töllakaga leppima. Et miks ego nii kõrge? Sest õlg on juba enam-vähem uuesti paigas ja see nädal läheb hirmsaks vollemüristamiseks. Täna peksan kesklinna 9. klassi õpilasi Mikasaga. Homme saan ise samasuguse koslepi TÜ käest ja mis juhtub SELL mängudel ja Valla volles seda ei tea kurat ka mitte. Igatahes läheb põnevaks.

Kus peitub Linnasprindi edu?

2010-05-13T09:02:00.008+03:00

Eile sain järjekordselt pärjatud poodiumikohaga Tartu Linnasprint 2010 maijooksul. Paariliseks sai peale laupäevast Sakala artiklit kurikuulus füüsik-keemik-matemaatik Kaupo, kes on näidanud väga kõva aega Viljandi järvejooksul ja omab suurepäraseid kaardilugemise oskusi. Helistasin ja ütlesin, et näe tahaks medalit. Tema vastu, et miks mitte. Kurtis küll, et vahepeal läks tööga natukene liiale ja head trenni pole teinud, aga treenima pidi nõrgad - tugevad hoiavad vormi.

Võistlushetk oli ütlemata palav. Enne starti tegin soojendust Emajõe kallastel rannavollet mängides. Paar lonksu vett lubas mulle depressiooniäärel Tarmo oma EASL-i kontoris. Mõned minutid veel soojendusjooksu ja siis ronisime juba stardirivvi, kus paar kohta eespool oli Jaan, kellel ma soovitasin meie seljataha positsioon sisse võtta. Mõte oli sellel, et 30 sekki jooksevad nad kindlasti tagasi ja siis saaks natukene üht ja teine teist tiimi vedada. Stardis võtsime rahulikult ja kui Kaupol oli siht selge, siis andsime käiku. Esimese punkti juures oli Jänes juba kannul. Surusime hooga teise punkti suunas ja kohe võtsime ka kolmanda, aga seljatagant oli kuidagi Jaan kadunud. Kuna meie tempo oli päris hea, siis saime väga paljudest eesolijatest mööda, seega ei saanud täpselt aru, kus keegi on. Edasi läks valikorienteerumiseks ja Kaupo orienteerumismõistus töötas zilett terava täpsusega nagu koorelahutaja. Pressisime sellise mõnusa hooga, et kaardilt välja ei paneks aga samas veremaitset suhu ei ajaks. Kusagilt krabasime veel paar punkti ja siis mõtlesin, et kas Kaupo loeb kaarti väga hästi või paneb millegiga pusse, sest Jaani polnud ikka veel kusagil. Lõpus üritasin Kaupot natukene tempokamalt liigutama panna, sest endal tundus varu veel kõvasti.

Lõpp oli juba mõnusamas tempos ja kaardi andsime üle 10:40. Hakkasin kohe kella vaatama, et kas Jaan jõuab 30 sekundi sisse ja lööb meie aja üle. Aga mida ei tulnud - seda ei tulnud. Paar minutit hiljem viskas siis lõpuks ka Jaani kurja näo kurvi tagant välja. Oli teine suht pahane ja torises, et olid seal 1-2 punkti juures mingisse paanikasse sattunud ja sealt edasi läks neil kõik korralikult metsa.

Ühe ebaõnn on teise õnn. Lisaks sellele, et teenisime Kaupoga ülikõva 3. koha, jäädes alla ässpaarile Sild/Malsroos ja veel mulle tundmatule gängile, siis saime pärjatud veel kahel korral loosiauhinnaga ja tordiga. Viimane kuulus siiski minu poolt kokkuklopsitud naistiimile, aga üks pere ikkagi. Loosiauhinnad andsime Enelile ja tordi panime Botaanikaaias nahka (kahvlid laenasin sealt samast kõrvalt EASL-i kontorist Stressi-Tarmo käest).

Autasustamisel tekkis mingi müstika ja korraldajad ei saanud oma programmi tööle ja seega pidime oma respecti ja feimi vastu võtma klubis Pattaya, mis kolmapäeval ja enne keskööd just kõige kuumem koht ei ole. Aga mis teha! Kohapeal tegid asjast ülesvõtte TV3 ja ETV. Kui lingid saan, siis jagan.

Aga tagasi tulles pealkirja juurde, siis sellisel sprindil loeb ülitäpne kaardilugemine kõige rohkem. Eks me oleks eelmine hooaeg suutnud Jaaniga ka paremaid aegasid näidata, kui meist kumbki oskaks kiirelt ja korralikult kaarti lugeda. Jaani orienteerumisepoliitika kohaselt ei ole mõtet minna otse, kui saab kiirelt joostes ringiga :D

Pildil- Eelmise etapi võitja Jaan ja selle etapi ülikõva ajaga tulistanud Lauri.

Video - http://uudised.err.ee/index.php?0534940&play&id=33122
Linnasprindist on alates 36:27

Standard Tartus

2010-05-10T13:14:00.014+03:00

Tartu Maratoni süütus sai siis lõpuks võetud ja selleks kulus 1:43:13. Üks mõnusamaid radasid, kus olen jooksnud.

Kohe peaks alustama vabandusega, et oleksin näidanud ka kõvasti tugevamat aega, aga kuna number rinnal suunas mu kaugele-kaugele kepikõndijate ette, siis alguses pidin palju niisama passima. Stardis hängisime Ain-Alariga, kes tutvustas mulle triatlonistide jooksusussi. Peale pauku sai alustuseks rahulikult kõnnitud ja peale kurvi ka mõne jooksusammu tehtud. Suuremaks jooksmiseks läks kusagil foori lähistel. Esimene km 7.42, aga see oli vist ka 1,4 km pikk. Teadjamad võivad siinkohal täpsustada.

Aslfaldil tuli enamuse aja otsida kohta kust saaks inimestest mööda. On küll lai tee, aga ligi 2000 inimest ka. Oleks teadnud, et peale pinnaseteed tuleb hirmus rennijooks, siis oleks natukene tõsisemalt kohta välja võidelnud. Aga kerge kabuhirm oli selle distantsi ees ja väga suruda ei julenud. Sitas ja sopas sumades läks mööda Ain-Alar koos Kaspar Kokaga. Ain ütles, et tule punti surume 4.00 tempoga edasi. Natukene aega ma ta sabas tolknesin, aga tempo oli minu jaoks liiga vara liiga terav. Siis läks edasi rahulikuks uitamiseks. Midagi põnevat polnud. Rada on mõnus joosta. Kurje konkurente polnud. Natukene lõbusamaks keris, kui sain Hanno kätte, kes ütles, et Atsist pole sittagi kuulnud ja soovitas kõvemini suruda. Kusagil 10 km peal sain ka Elva hurmurmehe kätte, aga niipea kui ma ta ligi jõudsin haaras ta reiest kinni ja kadus seljataha. Seega jäi mu ainukeseks lõbustuseks km aegade võrdlus. Loomulikult koosnes mu jooks ainult inimestest möödumisest. Viimased 4 km oli rohkem kohapeal kõigutamine. Aga kusagil 5km enne lõppu sain ka õed Luiged kätte, kellest väga keeruline mööda liikuda ei olnud. See jäi ka ainukeseks huvitavamaks hetkeks enne lõpusfinišit. Kusagil 1 km enne lõppu hakkasin jalga pikemalt välja viskama. Kaasa keegi mu tempoga ei tulnud ja nii ma jäin vaatama, kas oleks veel kedagi kellest saaks mööda. Nii ma silmasin 200m enne lõppu tuttava sammuga jooksjat -Ats-i. Tegin siis elu kiiremaid liigutusi ja paar sammu enne finiši sirget patsutasin talle õlale ja pühkisin eest ära. Fun-i peab ju saama.

Aeg oli nagu ennustasin. Kiiruse mõttes oleks ju parem aeg tulnud, aga see alguse passimine rikkus asja ära. No siis on vähemalt mida järgmine aasta lüüa. Haamrit ei tulnud. Kiirus polnud ka selline, et teda kusagilt tulema pealt. Krampe kartsin rohkem, sest hommiku väga midagi süüa ei saanud ja eelmine öö läks rahvusvaheliseks segasauna peoks kätte.

Tegin tulemustest ja põnevamatest konkurentidest tabeli-

Mis tabelist selgub?
Eeldatud 4.30 asemel suutsin läbida distantsi 4.25-ga (siinhulgas alguse uimamine). Kuna poolamaratoni haamer on siiani veel meeles, siis ei teinud ka distantsil km aega vaadates suurt paanikat, kui km-i aeg kukkus 4.20-e peale. Parim minek oli lõpus ning alguses. Aeglaseim osa oli 19-21 km-il. Aga võrdluses teistega.
Ats alustas kiirelt, aga tema tempo sain ma teises ajapunktis kätte ja edasi on kiirus puhtalt minu kasuks. Lõpus kukkus Atsil tempo päris kolinaga. Soosaarega jooksime suhtkoht ühes tempos. Tema parem stardikoht andis talle ka eelise, mistõttu ta finiseeris siis, kui mina võtsin viimast kurvi. Anneli pani väga võimsalt. Kõrvuti startides oleks ta igatpidi mu eest ära jooksnud. Orav tegi alguses väga kõva tempot, aga lõpus suri korralikult. Ain-Alar sai Orava poolmaratoni kohas kätte ja pühkis kui tuul eest (2 km-ga andis tige tennisemees 2 minutit tagasi).
Janar pani väga võimsalt. Kui aegade võrdlust vaadata, siis Janari suurt edu tegin ma mõneti lõpuga tagasi (hea vabandus). Lauri alustas ka kõvasti paremini, aga peale 15 km-it hakkasin ma kiiruse mõttes talle ikka järgi jõudma. Ain - Alar tegi aga väga ühtlaselt kiiret minekut. -23 sekundit oleks mulle ikka liiast olnud, samas erilist kannatamise tunnet ma rajal ka ei tundud, kas on hea või halb ei oska öelda.

Kokkuvõttes võib praeguse vormiga jällegi rahule jääda.

Müstika VIljandis

2010-05-05T09:10:00.008+03:00

Alustaks kauaoodatud sissekannet sellega, et toon välja tegevused, millega ma viimase 90-ne päeva jooksul olen tegelenud:
Mänginud 64 võrkpalli võistlusmängu (ühel päeval oli neid 1-4)
Lisaks olen teinud 42,5 tundi volletrenni
Ujunud 3 km
Sõudnud (ergomeetril) 5km
Jooksnud 84 km

Kokku olen 90st päevast millegagi tegelenud 60-l päeval. Mis teeb 30 vaba päeva ehk 1/3 ajast on kulunud puhkuseks. Mõneti tundub seda palju. Teise poole pealt aga umbes iga kahe treeningpäeva tagant üks puhkepäev on päris mõistlik.

Jooksmeestele on 84 km-it olematu arv. See on umbes 4-ja päeva treening või vähem kui kahe, kui jälgida uut hullumeelset - www.sorter.ee/blogi
Seepärast ma Viljandis suuri eesmärke ei võtnud. Kõrvemaal sai 6 km mägisel künkal küll viisakas tempos läbitud, aga lõigutrenn näitas, et 3.50 hoida ei ole teab mis lihtne.

Et asjale natukene maitset juurde anda, siis lubas Andres oma rekordi löömisel (47:15) mulle vähemalt ühe õlle välja teha (mis tema poolt on isegi kõva väljapakkumine, kuid võrreldes Jaani, Juudi ja teiste Staierlaste kokkuleppega on see rohkem nagu narrimine, aga see selleks, põhimõte loeb ka midagi).

Viljandiks valmistumine käis nii: 1 nädalat enne - 1,3 km toomemäel sprinti ja Kõrvemaa 6 km võistlus. Aprilli viimasel nädalal - teisipäeval rahulik sörk umbes 40 min ja neljapäev lasin 3 km lõiku tempoga 3.50, ajaliselt kokku jällegi umbes 40 min. Eelkõige üritasin intensiivsust veel suts peale kerida ja siis korralikult puhata. Ettevalmistusele pani väikese paugu Viljandi mk finaalmäng volles, mis pidi algselt toimuma pühapäev aga siis tõsteti see reedesele päevale. No väike surakas jalga mõte lõppes siiski 3:1 lahinguga. Ise olime lollid ja andsime esimese geimi ära.
Laupäev seega vastandlikud mõtted - kas ja kui palju ma jõuan. Eks seda pidi näitama enesetunne, kui olen umbes 60% distantsi läbinud.

Väga varakult olime kohal ja saime rahulikult kõigega tegeleda. Infoletid, õigeaegne soojendus, tuttavate nägude otsime, verbaalne ärapanemine jne standard tegevused. Stardis liikusin omast arust väga rahulikult ja üritasin hoida mõne tuttava tempotegija ligi. Midagi head silmapiirile ei jäänud ja nii ma sügasin valdavalt enesetunde järgi. Huntaugu mäest üles sai üllatava kergusega ja sealt edasi otsisin pidevalt head tuulevarju, mis minusugusele suurusele on suht mõttetu ülesanne. Esimeses joogipunktis ehk 5 km peal ehk Orikal oli aeg 18:27, mis üllatas kõvasti. Eeldasin, et liigun hirm aeglaselt. Väike mõte tekkis juba pähe, et kas siit võib midagi nüüd tulla. Siis hakkas minu jaoks kõige olulisem osa, ehk see kurikuulus krossijooks, mis minule kohe kuidagi kunagi ei sobi. Üritasin hoida mõistlikku tempot ja tahtsin kruusa peale jõuda ilma suuremate kadudeta. Sain päris hea grupi ligi - trügimist ja nõkustamis oli vähe. Vaikselt ja kindlalt sai nii mõnestki surijast seal rennijooksul mööda. Kui kruusale sai, siis pani kohe üks 4-ja liikmeline punt nagu sittuvast kassist mööda. Mistõttu leidsin, et liigun liiga mugavalt ja hakkasin ka vaikselt tempot peale kerima. Km ajad hakkasid lähenema jõudsalt 4-le minutile ja tunne oli veel üllatavalt hea. 3 km-it enne lõppu märkasin ma ees kõva Hispaania laagri põhjaga Oravat, kes tundus päris magus skalp mahavõtmiseks. Terve ühe kilomeetri hiilisin ligi ja Viiratsi languse juures pani oma massi ja jalapikkuse maksma ja lendasin eest. Visa vastupanu osutas Anneli, kes oli samuti vaikselt kõrval kannatamas. Kui jäi umbes 2 km lõpuni, siis oli tunda, et võimekuse piir on lähedal. Raske oli juba ennast sundida ja siis hakkas taas puhuma see tüütu vastutuul. Viimane 1,5km-it oli ikka hardcore. Siin tuleb tänada psüühikat, mis hästi vastu pidas. Mingit sundimisvõimet mul veel on.

Terve viimane kilomeeter käis üks hull sõda ja edasi tagasi kohtade kõigutamine. Vaatasin kella ja tundsin, et Andrese rekord on ohus, kui vaid seda vastikut tuult ei oleks. Lisaks üritasin veel kõvasti hagu anda, sest kurat teab, kui tugeva lõpuga see Orav seal seljataga on. Anneli vastu hakkasin ma lahingut kaotama, aga 500m enne lõppu ta kustus. Kui oli veel 2 min minna, siis hakkasin ka ise vaikselt kiirendama ja viimased 400m panin väga kõva hoo peale. Nii püüdsin mõnegi selja kinni ja tuiskasin mööda. Seda lõpupurakat ikka jagub. Lõpusirgel andsin endast kõik, aga kui kiibimatile astusin näitas suur tablookell 47:22 (hiljem oli protokollis 47:25), mis on mu isiklik rekord, kuid jäin napilt Andrese ajale alla.

Tükk aega kogusin end finisikanga all. Korraldaja peksis mu sealt liikuma ja vaikse sammuga liikusin edasi, kus õnneliku näoga Janar tähistas juba oma esisaja kohta. Lucky bastard. Vaikselt hakkas endalegi magus võidurõõm hinge pugema. Ei oodanud kaugeltki, et nii kõva tulemus tuleb. Eeldasin, et 48 kopikaga vast, aga päris nii head aega kaugeltki mitte. Pole nüüd samas maailmaklassi tulemus, aga tuleks jälle sissekande alguse juurde tagasi ja selle 84 km juurde. Sellise põhjaga saada selline aeg pole üldse paha. Kes ütles, et vollega jooksuvormi ei saa.

Kes? Kus? Mis?

2010-04-30T14:50:00.000+03:00

Viljandis näeb, raisk!

Triumf Toomemäel ja ebaõnn Kõpus

2010-04-28T09:21:00.006+03:00

Kui Kõrvemaa üritus toimus laupäeval, siis tagantjärele veel paarist üritusest, mis toimusid päev varem ja hiljem.

Toomemäel saime tõmmata tigeda tempoga Jüriöö teatejooksul. Tegemist siis 5X1300 m teatesprindiga, kus esimest kaks vahetust on õrnema soo päralt. Akadeemia punti sai tugevdatud "krossihaamer" Jaaniga ja kärbeskaalus sõudva Tamoriga. Enne starti tegime kokkuleppe, et kõige kehvema aja jooksnud mees teeb Püssirohus hilisemas afterpartyl esimese ringi välja.

Meie esimene naine oli üllatavalt võimas. Tuli ta oma ringi finišisse esimesena ja ligi 10 sekundilise eduga järgmiste ees. Järgmine tüdruk nii kõva tulemust ei teinud, aga püsis ilusasti esikolmikus. Siis lendas rajale Tamor. Kes algusega näitas, et läheb hullemaks andmiseks, kuid poole distantsi peal oli ta juba suht punase näoga. Haarasin talt teatepulga ja kütsin koos TÜ esindajaga rajale. Esimesed 400 m kulges suhtkõvas tempos. Silla peale tagasi jõudes andsin tempos vähe järgi ja enne väikset künkatõusu olin ise samamoodi päris punases. Tagant utsitas vaid teadmine, et mina see mees ei ole, kes Pyssikas käristama hakkab ning see, et tiim on ilusasti 3. koha peal. Kuidagi kulgesin ümber kiriku ja sain selle tüütu pulga Jaanile üle anda. Pikali visates oli tunne ikka äris kole. Vere maitse oli ikka ilgelt suus. Natukene passides hakkas kergem ja suutsin paar sammu teha. Jaan tõi 3. koha kindlalt finišisse ja siis laksas teine laktaadi happerünnak verre. Tükk aega oli päris kehva olla. Tunne läks paremaks alles siis, kui tegime paar cool-down ringi. Kops oli krambis järgmise päevani.
Aga aegadest-

1. 4:27 - Liis
2. 5:06 - Anni
3. 4:00 - Tamor
4. 3:58 - Ragnar
5. 3:42 - Jaan
Seega kaotas Tamor mulle 2 sekundiga. Mistõttu oli tema see mees, kes pidi ringi tegema, aga kuna autasustamine toimus hoopis kiriku ees, siis lükkus see teema tundmatusse tulevikku edasi. Minu aeg paranes aga 10 sekundiga. Keskmine kiirus oli 3:03 min/km. Kui oleks 1500m jooksund, siis oleks kindlasti isikliku teinud.
Raske pingutus aga vääriliselt ei tasutud, kuna TÜ võttis kõrgkoolide võidu ehk karika, kringli ja muu nänni. Meile jäid riismed ja diplom.

Pühapäeval sai pelli veeretatud Valla-Volle seeriamängus, kus peale Kõrvemaa sprinti oli jalad kanged. Kuna kohalikus kohas söögiga väga ei laiatud, siis tuli terve turniir omast pekist kinni maksta ja loota, et õhtani vastu pean. Kogu turniiri ma ka mängisin või sõitsin velotrenažööri peal, et hoida jalgu soojas. Kui olek korraks külmaks lasknud, siis mängumeest must enam lõpus poleks saanud. Viimane mäng võttis lõplikult läbi. Pingutasime küll looma moodi aga totaalne ebaõnn viimasel kahel punktil lükkas meid liiga kaugele halli masendusse.

Sellest vollehullusest taastun ma tänaseni. Jalad on igalt poolt kanged- nii reie pealt kui tagant. Eile tehtud sörk jooks oli mõnus aga venitus kujunes hirmsaks kannatamiseks. Täna proovin ühe kiirema sutsaka teha ja homme taastuda. Reede on maakonna finaal volles. Ei usu, et see väga hästi Viljandi jooksule mõjub, aga medalit tahaks.

Kuidas ma Kõrvemaal Koshelevi võitsin?

2010-04-26T08:14:00.013+03:00

Pealkiri paljastab tõe. Kõrvemaal oli mul harukordne võimalus finišeerida enne suurmeistrist kaevurit Vjatšeslav Košelevi. Aga kõigest lähemalt.

Aegviidu lähistel matkaradadel olin ma võistluseesmärgiga esmakordselt. Ei osanud ma midagi siin karta. Öeldi küll, et tulevad hirmsad tõusud, aga viljandlasena on minu jaoks kõik Põhja - Eesti mäed kergelt öeldes humoorika väljundiga. Kohale saabusime Janari, Staieri IT toe Priidu ja ühe väga kena tütarlapsega. Kui Priit ja ja Janar tuiskasid kohe sooja tegema, siis mina koos ilusa neiuga passisime niisama. Ei olnud mõtet otsima minna vaba wc-d, ega trügida pakihoidu. Lasime suurel grupil enne ilusasti ära minna. Kui juba kõvemad kannatajad stardisirgele asusid, siis läksin mina esimesele soojendusringile. Sealt saabudes luges Järvelainen juba 30 viimast sekundit stardini. Lähe anti 16km jooksjatele koos legendaarseks kujuneva "Eye of the Tiger" nootidega. Karjusin Janarile, et küta-küta, mis sa raisk passid, aga tema ei teinud kuulmagi vaid chillis omas tempos.
Kui mass kadunud läks alles tegevuseks. Sai rahulikult end kergendada. Tegin pikema soojendusotsa. Vahetasin riided, viisin asjad pakihoidu. Panin aja kinni õla teipimiseks ja tegin ühe pika venituse, millele järgnes 4X200m kiirendusi. Ja oligi aeg stardijoonele asuda. Tegin seda ülbelt mitte tagant, vaid just stardikanga alt sisenedes. Astusin ühe tattnoka kõrvale ja viie minuti pärast anti lähe.

Kiskusin kohe alguses juhtima. Mingi noor kutt pleier peas üritas aga esimese 500m võitu võtta. Peale teist tõusu kadus ka kohe ka ära. Esimese km juures võttis üks tandem mulle sappa ja mõne hetke pärast ka möödusid. Nende tempo paistis minule liiga terav ja kaasa ei hakanud minema. Mõnisada meetrit hiljem läks ka kolmas jooksja minust mööda ja see oli selle lühidistantsi jooksjatest viimane, kelle kandasid ma pidin imetlema. Kui umbes 2 km läbi ja tõusud hakkasid oma õiget iseloomu näitama oli tunne juba suht-koht kehva. Maastik meenutas Pärnumaa Luitejooksu, kus seda nõka-nõka pehmeid tõuse on maru palju. Need ei lase kordagi normaalselt hinge tõmmata ja kerivad pulsi hirmsasti üles. Minusuguse maanteehundi jaoks on see ilgelt ropp kulgemine. Kusagil sai natukene ka hinge tõmmata ja vähe sügavamad kopsutäied õhku ahmitud, mis täis lihasele väga värskendavalt mõjusid. Siis tuli kõige haigem tõus. Just selline, mille üle me irvitasime, et jooksed ära ja võtad kurvi ja jälle läheb see tõus edasi. Selle tõusu lõpus sai ka kaks kõnnisammu tehtud, kuid ei lasknud endale teist "Luitejooksu teha" ja kannatasin edasi. Selle kõige haigema nuka lõpus oli ka joogipunkt! No kurat kas ei leidnud paremat kohta? Tuled seal tõusult kops kinni - no mida kuradit sa seal enam jõuad juua. Mitte, et ma väga oleks kätt topsi järele haaranud. Vist poleks ka 16km distantsil joonud, aga see oli ikka aegade parim huumor. Samahästi oleks võinud selle joogipunkti teha keset tõusu. Seal oleks isegi parem tunne olnud juua.

Aga see selleks. Peale joogipunkti hakkas lõpuks sirge tee ja sain jälle normaalselt liikuma. Seal ühines ka 16 ja 6 km jooksjate rada. Jäin huviga ootama, mis toimub ja mis värk on. Kell näitas, et olen kusagil 30 sekundit ajast maas, mis eeldab, et härra kaevur on kohe-kohe minust möödumas. Kui tuli viimase km silt, siis tõmbaski üks jooksja mulle seljataha. See oli alles õnneks Pavel Loskutov. Lasin ta viisakalt mööda ja üritasin põõsas pildistavale fotograafile Loskutovi taustal poseerida. Mõtlesin, et need kaks venda (Paša ja Koša) jooksevad tavaliselt ikka ühes tempos. Seega on oodata ka minu konkurenti. See motiveeris veel lõpus pingutama. Viimase km võtsin omast arust päris hea hooga. Kui jäi 500m lõpuni ja seljataha vaatasin, siis haigutas seal tühjus. See pani juba kerges võidurõõmus hoole aina lisa. Lõpussirgel üritasin mingi spurdi moodi asja veel teha ja finišeerisin üle pika aja võidurõõmsalt. Sain umbes 15 sekundit hinge tõmmata, kui kurikuulus sillamäelane lõpuks kohale jõudis. Seega nibin-nabin. Lõpusirgel tõmbamine jäi seekord ära. Oleksin võinud seal hullu tõusu peal veel isegi 3 kõnnisammu teha.

Kuiv särk ja dress selga ja sörkisin Janarile vastu. Kusagil 500 m peal ma ta tabasin ja hakkasin talle tempot tegema, millest ta väga kinni haarata ei tahtnud. Lõpusirgel kaasaelamisega pääses ta vähemalt ühe koha kaotuses, sest tagant tulijad üritasid korralikult veel spurtida.
Tegin kiire loputuse ja lasin oma õla kinni teipida, sest järgmine päev oli vaja võrkpalli mängida ja õlg on kuidagi väga hell. Siis sai alles rahulikult maha istuda ja supil hea maitsta.

Ülikõva jooksu tegi Rivo, kes sai 5. koha. Egas Priitki kehvem olnud. Mina poleks teda 16 km jooksul kinni suutnud püüda. Liiga vara veel mul selliseid võistlusi teha. Hea, kui Viljandiski ellu jään.

Kõrvemaa kevadjooksul võidan Koshelevi!

2010-04-23T15:17:00.007+03:00

Terasem kommenteerija tegi hea tähelepaneku, mida ma siin salaja juba ennegi mõtlesin. Nimelt on mul võimalus finišisirgel edestada kõva jooksumeest Vjatseslav Koshelevi. Kuis nii?
16 km jooksjad stardivad 30 minutit varem, kui 6 km jooksjad ja kaart näitab, et algus ja lõpp on samad. Seega, kui Koshelevi viimati joostud aeg oli 52:03, jääb mul finisisse jõudmiseks aega 22 minutit, mis teeb 6 km läbimise keskmiseks ajaks 3:40. Pole küll ilmvõimatu, aga praeguse vormi juures suht raske. Aga paras mõte pingutamiseks. Kujutage ette, kui Anu Säärits on tulnud kaameraga raja lõppu ja viimasel 200m spurdis lõhuvad hirmsat tempot Koshelev, Loskutav ja keegi pikk punase näoga mitte kõige parema jooskutehnikaga noormees. See on minu võimalus saada surematud 15 minutit kuulsust.
Või arvate teisiti! Homme näeb :D

Aegviidu lähistel

2010-04-22T16:13:00.002+03:00

Kõiki eelduste kohaselt peaks ma kevadhooaja avama Kõrvemaa jooksuüritusel. Kahjuks küll mitte 16 km peal vaid 10 km lühemal distantsil. Eesmärk on korralikult end tühjaks joosta.

Mõtleda on mõnus

2010-04-21T16:06:00.006+03:00

Teemapüstitus tekkis sellest, et Staieri gruppides oli diskussioon mitmekülgsetest staierlastest, aga seal oli jututeemaks Rootsis palliv Ragnar. Minu peale näidati näpuga, kui jooksja peale. Kui aus olla, siis oli raskem end ka teisiti tituleerida, sest säravamad auhinnad olen saanud siiski vaid jooksurajalt. Midagi ka mitmevõistluselt. Võrkpallurina olen ma törts tagasihoidlikum olnud. See hooaeg oli aga puhtalt Mikasa kummardamine. Kogu ettevalmistus, trenn ja taastumine oli vaid võrkpalli pärast. Esimest korda jäid juba jooksuvõitlused ära, sest samal ajal tuli võrgu ees hüpata. Palju heideti mulle ka ette, et ma teen liiga palju trenni ja olen sotsiaalselt väga tagasihoidlik (kui mitte öelda, et põlgan inimesed eemale) kuigi maht oli sama kui mitte väiksem, aga volletrenn võtab palju rohkem aega, kui jooksmine (kohapeale minek, riietumine, soojendus, trenn, venitus, pesemine, transport tagasi). Aga siis hakkasid kogunema ka tulemused. Rannaliival oleme juba tõsiseltvõetav konkurent. Saalis olid Tartu punti pidurdamas vaid vähesed võistkonnad Eestis. Viljandimaal tõstsime samuti pead ja näitasime, et kollaste särkidega jamada ei tasu. Ehk kokkuvõtteks võin ka selle hooaja lõpus end ka võrkpalluriks nimetada, mis teeb lõbusamaks asjaolu, et kahe Ragnari vahele on nüüd palju raskem näppu panna ja öelda, millega keegi tegeleb.
Kui nüüd lõpuks kahe jalga maa peale tulla, siis mille nimel ma TEGELIKULT seda teen. Kadunud lapsepõlve, ego kergitamise või väikestviisi surematuse nimel. Tegelikkuses olen ma kogu elu olnud tagasihoidlik noormees, kes väga möllu ei pane ja huvitavate hobidega ei tegele. Mingi eluetapp istusin kala näoga teleka ees ja mängisin arvutimänge. Sellest elust viskas kopa ette ja siis avastasin ma endas väga andeka sportlase. Kõiki alasid mida proovisin saatis suuremal või vähemal määral edu. Eduga kaasnes ka tunnustus ja kuuluvus. Need kaks viimast on väga sõltuvust tekitavad asjad ja soov nendega üledoseeritud saada võib lõppeda raskemalt, kui karta võiks.

Mis edasi?

Tahaks tagasi jooksurajale ja võtta suve rahulikult. Lööks kaasa mõnes rannavolle võistluses ja hakkaks tasapisi endale aeroobset põhja laduma, millega ma oleks pidanud tegelema talvel. See eeldab seda, et kevadisel ja suvisel jooksuvõistlustel ma endast maksimumi väljapigistama ei hakka. Eelmise aasta laks oli liiga valus. Aga ühe eesmärgi jooksurajal ikka püstitaks. Kui Janar läheb püüdma esimest maratoni, siis mina tahaks uuendada oma rekordit 10 km jooksus. Selleks on mul sügiseni aega. Mis hakkab juhtuma aga sügisest? Ei tea. Terve suvi on aega veel elu üle edasi mõelda.

Mõtlikud mehed Ülemistel. Vasakult vigane rattur, vollebolist ja spordijoosik

Ei tule ka hõbedat mitte

2010-04-19T13:56:00.006+03:00

See ütlus, et hõbe kaotatakse ja pronks võidetakse on väga õige. Viimane ÜMV hõbe ei maitse kaugeltki mitte nii magusalt, kui Rahvaliiga pronks.
Raske töö ja vili kandis lõpuks vilja. Selle finaalturniiri nimel on ohverdatud hulgaliselt kvaliteetaega, mille asemel oleks võinud õppida, joosta või naise välja viia. Aga tõsist spordimeest ei hoia millegiga tagasi. Kui tahad võita, siis pead ka vaeva nägema. Meie ränk töö sai tasutud Rahvaliiga pronksiga - (http://volley.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2931:paernu-spordihoones-selgusid-vorkpalli-rahvaliiga-selle-hooaja-parimad&catid=49:harrastusvorkpall&Itemid=125).
Vaimset närimist oli enne turniiri väga palju. Öösel sai küll korralikult välja magatud, aga hommiku hakkas see edasi-tagasi kõndimine juba pihta. Tõsine värin oli juba hinges, kui spordisaali sisse astumine. VK Kramp loputas samaaegselt just VK Tervise esindusttiimi. Krambil oli tõsine fännclub kaasas, kes tegid samakõva lärmi, kui Pereleiva kaasaelajad. Kerge pabin kadus hingest, kui nägid, et pole see tase nii silmnähtavalt parem midagi, kui sellest mängust, mida me ise teeme.

Hakkasin usinalt sooja tegema ja võrgule minemise momendil oli jalg juba väga terav. Soojenduse võitsime kindlalt 6:0 :D Kui mänguks läks, siis kohe alguses oskasime initsiatiivi käest anda ning kogu ülejäänud geimi olime tagaajaja rollis. Lõpuks hakkas meie ülikõva blokk tööle ja võtsime väga närvilise lõpuga geimi 26:24. Teises geimis jäime jällegi korraks taha, aga töösoe blokk tegi oma tööd väga külmanärviliselt. Läksin ka ise väga hoogu ja müristain igast asendist. Geimi ja mänguvõit meile ning hakkasime valmistuma poolfinaaliks. Millegi tõttu oli veerandfinaali pingelangus nii kõva, et poolfinaaliks hoogu üles enam ei saanud. Vastased (lärmiga VK Kramp M1) surusid oma rütmi peale ja me jäime toorelt trammi alla. Kahe geimikaotusega pidime tõdema fakti, et meie laeks võib see turniir jääda vaid pronksmedal, kui järgnevas kohtumises suudame alistada Sylvesteri.

Nelja geimiga olin oma õla väga valusaks löönud. Enne pronksigeimi rahustasin närvi ja soojendasin end jõusaalis üles. Löögile minnes tuli tõdeda fakti, et viimane mäng peab mängima kas vasaku või kõvera parema käega. Sirget kätt enam pallile peale ei saanud. Võistlusolukorras kaob, aga igasugune valu ära. Enne jooksuetappe on samuti siit ja sealt päris kehva, aga peale stardipauku saad väga korraliku valuvaigistava doosi omaenda organismilt.
Pronksikohtumine on mõnusalt pingevabalt põnev. Pidev väike edu oli vastaste ees, mis lasi julgelt servida ja rünnata. Seekord olime meie need, kes trammi juhtisid. Vastaste servieksimus tõi meile siis selle volleklubi ajaloo tituleerituima karika. Magus tunne tekkis. Just selle järgi me tegelikult siia tulime. Läbi risti ja viletsuse ning tänu kõvasti jagatud õnnele. Juba hakkasid mehed eietama, et latt on vist liiga kõrgele tõstetud...kuhu edasi. Vahet pole, praegu tuleb edu nautida. Seda ma kella 4-ni Pärnu ööelus ka tegime.

Järgmine päev sai poolvigasena ka Kõpus segavollet mängitud. Õnneks oli see turniir rahulik ja aeglane. Siis vaatasime veel Metall-GMP mängu ja õhtuseks maasikaks oli Pereleiva pronksisarja viimase mängu külastus. Seega väga volletihe nädalavahetus. Andres hakkab jälle urisema, et jooksmist on vähevõitu. On küll jah! Aga sellist medalit jooksmises kätte ei saa.

Möla on palju

2010-04-15T11:37:00.003+03:00

ehk kisub see jutt maru volleks ära jälle.
Mis tuuled aga jooksumaastikul puhuvad?
Võtsin endale harjumuseks hommikuti sörkimas käia. Senimaani oli asi ilus, kui saatuslikult pühapäeval tõmbasin hoogsa kiirendusega endal midagi kubeme juures ära. Ilmselgelt on tegemist kubemelihase venitusega - sellekohane visuaalne selgitus asub siin - http://video.about.com/sportsmedicine/Pulled-Groin-Muscle.htm

Mis siis toimub? Otsest valu ei tunne ja liikumist ei sega, aga peale koormust on raske jalga põlvest tõsta. Ehk sama, mis mu õlaga, mistõttu ei anna kätt väga kaugele liigutada. Igalt poolt vaikselt invaliid. Vähemalt selg ei valuta ja achilleus on ka juba täiesti töökorras. Näpud on ka suurematest traumadest ülesaamas, mistõttu enam meetritepikkust teipi enam vaja ei lähe.

Mida ma tegema pean? Rahu ja vaikust, aga kui tähtsad üritused ukse ees, siis on see nagu alati raskendatud. Üritan kuidagi selle nädalavahetuse võistlused üle elada ja siis asja vaikselt ravima hakata (mis minu puhul tähendab seda, et teen midagi muud, mis seda lihast otseselt ei sega ja loodan, et lisakinnitus vaikselt terveneb).
/Pilt - http://www.rodeoattitude.com/sportsmedicine/moxiepix/a112.gif/

Ei tule seda kulda

2010-04-14T09:30:00.006+03:00

Üliõpilas MV-l saime kooli gängiga hõbeda. Nuta ja naera samaaegselt, sest hõbe on meie parim saavutus siiani, aga samas olime kullale väga lähedal.
Aga pikemalt asjast. Vihmas läbiviidud sörk pani kerge paugu kõrile, mis vahepeal vajab puhtaks köhimist. Ega midagi rasket. Asi on rohkem tüütu. Teisipäevane saalitrenn oli päris viljakas ja sama oli seda ka kolmapäevane kontrollmäng EMÜ sk-ga, kellega irooniliselt kohtusime pühapäeval finaalis. Treeningmängul ei olnud muidugi mingit probleemi neid võita.
Neljapäeval magasin ennast välja ja reedel tegime 2 tundi rannavollet, mis puhanud jalgadega väga hästi välja kukkus. Hakkab see trenn ennast ära tasuma.

Pühapäeval olime kell 10 EMÜ uues spordihoones, mis võrkpalliks kohe üldse ei sobi. Põrand on kehva. Piire ei näe ja võrku ei saa õige kõrguse peale panna. Lisaks särab väljast valusalt silma valgus, mis segab hirmsasti vastuvõttu ja kaitset. Turniiri eesmärgiks oli eelmise aasta pronksmedal vahetada välja natukene kirkama karva medali vastu. Kuid juba esimene mäng näitas, et sellel aasta kipub mänguvõit väga raskelt tulema, kui kaotati kohe esimese mängu esimene geim Tartu Ülikooli teisele meeskonnale. Kuid siis saadi mootorid tööle ja järgmises kahes geimis vastastele sõnaõigust ei antud. Teisegi mängu algus hakkas samalaadselt esimesele, kus avageim kuulus korraldajate (EMÜ) kolmandale võistkonnale. Jällegi leidsime vastase nõrga külje üles, ning valdavalt I tempo rünnakutest saime 2:1 võidu ja sellega ka otsepääsu poolfinaali. Seal oli meil vastas eelmise aasta võitja Tartu Ülikooli esindusvõistkond. Seekord saime oma mängu kohe avaservist ilusasti tööle. Omavigasid oli vähe, rünnakud mitmekesised ja servid lõikasid valusalt. Nii saime me kindlalt I geimi kätte. Siis hakkasid vastased väga kõvasti vastu ja kallutasid teise geimi enda kasuks. Otsustavas geimis olid meie närvid tugevamad ja vastased eksisid paaril korral, millest aitas, et eduseisu hoida ja esmakordselt finaali edasi saada.

Finaalis oli vastaseks üllatuslikult EMÜ I võistkond, kes oli väga visa mänguga suutnud teises poolfinaalis alistada TTÜ. Finaal oli finaali vääriline. Punkt-punkti heitluses näidati väga ilusat mängu mõlema võistkonna poolt. Kui meie relvaks oli võimas rünnak ja kõrge blokk, siis vastased surusid eelkõige serviga ja väga hea kaitsemänguga. Esimene geim läks Daniel Savka serviseeriast tingitud edust EMÜ-le. Teisegi geimi alguses surus Daniel oma serviseeriaga 5:1 ette, aga hea blokiga suutsime kiiresti viigistada, ette minna ja geimi võita. Seega otsustas meistrivõistluste karika võitja viimane ja otsustav geim, millega me terve see turniir juba harjunud olime. Jällegi kordus Danieli serviseeria, mistõttu jäime tagaaja rolli. Agressiivse mänguga suutsime küll vahet pidevalt vähendada, kuid enne tuli geimilõpp vastu ja Eesti Maaülikool pälvis esmakordselt selle turniiri esikoha.

Millal tuleb kuld? Ma arvan, et sellel nädalavahtusel ja Pärnust, kui võtavad mõõtu Eesti parimad harrastusvõrkpallurid. Kui end korralikult välja puhkan, siis olen väga valus relv :D

ÜMV

2010-04-09T07:59:00.004+03:00

Palju lärmi löönud lüürikast maapeal tagasi tulles peab tõdema fakti, et organism on jällegi viimasele vindile keritud. Kas siin on süüdi kevadväsimus ja/või enesepiitsutamine, aga viimane pallitrenn oli ikka väga kole. Liigutused on uimased ja särtsakust ei ole kusagil. Teen pikema pausi, enne üliõpilasmeistrikaid. Ehk saab kuidagi uuesti end liikuma. Lootus oleks selle puhkeaja sees mõne taastava jooksuotsa teha.

Meeletult palju on praegu tervisejooksjaid väljas. Respect!

Eila veel..

2010-04-07T11:04:00.003+03:00

Mobiiltelefoni vibreerimine parkett põrandal võtab väga häiriva mõõtma. Esimene mõte on ,et kes kurat nii vara hommikul helistab. Siis hakkab kusagil ajusopis tekkima mingi äratundmisnoot, mis selgitab olukorda. Tegemist on hoopis äratusega, mis tähendab, et kell saab kohe-kohe 7. Kuidagi umbes näppu visates taban klahvistiku mingit nuppu, mistõttu esmane agoonia lõpeb, kuid sama hullus hakkab mõne minuti pärast uuesti pihta. Löön silma lahti ja sulen kiirelt, sest miskit vastikult eredat särab iirisesse. Teise katsega tuvastan, et tüütu valgusvihk on tõusev päike, mis silmadele väga meeldiv ei ole, kuid toob vähemalt positiivse tuju. Mulle on alati meeldinud päikesetõus ja –loojang. Lagipähe seniidis särav päike pole emotsionaalselt pooltki nii efektne. Ilmselgelt on ülikõva ka Pärnu rannas lebotades naisi kreemitada ja õllet visata aga hoopis teine teema on päikeseloojanguga kusagil looduseserval istuda ja mahedat muusikat kuulates kergelt grillida.

Istukile ajamine voodiservale ei ole kõige lihtsam tegevus. Tundub, et see viimane drink oli nüüd küll liiast. Tegelikult, kui järele mõelda, siis ei olnud pooltki niipalju vaja juua, aga kui selline päev õhtusse jõuab, siis tagasihoidmiseks ma väga põhjust ka ei näinud. Kuidagi jalad alla saades tuigun külmkapi juurde. Ust kolinaga lahti tõmmates jäävad silma Alecoq Premium, poolik vorst, konserv räime, kõveraks kuivanud juustuviilud ja naabrilt laenatud piimapakk üle eelmisest nädalast. Kõht oleks nagu tühi, aga samas midagi isuäratavat ei paista kuidagi. Ainuke positiivne asi külmikus on Põltsamaa apelsinimahl. Haaran pakist, korgin kaane ja võtan lonksu. Hea, et midagi keele peale sain. Juba tühi, alles ostsin ju uue.

Vannitoa peeglist vaatab vastu midagi Marylin Mansoni ja Mart Laari ristsugutise sarnast. Toast üritan üles otsida oma teksapüksi paari, mille lõpuks leian magamistoa ukse tagant. Hakkan neid jalga sikutama, kui märkan porist püksisäärt. Ahjaa, tuleb meelde, et baarist välja tuikudes üritasin nurga taha kusele minna, aga oskasin mingile lillepotile otsa komistada ja külje korralikult murule maha panna. Otsin kapist teise paari pükse. Egas midagi normaalset ju jalga tõmbamiseks ei leia. Ühed enam-vähem nagu leidsin, aga need on perse pealt törts rebenenud. Vahet pole – lähevad käiku. Mingi nõmeloguga „Eelista Eestimaist“ särk läheb selga. Adi Dressipluus peale ja tuigerdan välja. Esimene sahmakas värsket õhku toovad külmavärinad peale. Alguses raskevõitu liikumine hakkab aina paremini välja tulema. Üks tädi situtab pargipingi juures oma peni, mis hirmsasti südant pahaks ajab. Õnneks on pluusetaskus viimane strong menthol Diroli padjake. Ümbrustik liigub kuidagi huvitavalt kiirest või olen mina aeglane, sest mõistus ei suuda mingit tegevust haarata. Kulgen nagu üherakuline, kellel on vaid üks mõte peas. Tööle minna pole pikalt, vaid 15 minutit, sörkides läheb poole vähem aega, rattaga jõuab kohale 4 minutiga, autoga aga 10, sest enamuse ajast peab passima tipptunni ajal ühes mõttetus vasakpöördes, kus ma olen rekordiliselt ka 9 minutit järjest passinud. Täpselt 2 korda kuulasin Winni Puhhi „Peegepõrandat“.

Saabun varakult tööle. Hiilin tagantuksest sisse, et mõne varajase töönarkomaaniga kokku ei peaks juhtuma. Longin oma kuubiku suunas. Panen arvuti käima ja tõmban mulle olulised failid pulga peale. Võtan laoruumist kasti ja topin selle asje täis. Igaks juhuks võtan ka teise, sest tundub, et selle kahe aastaga olen ma uskumatult palju prahti sahtlisse kogunud. Viskan sinna ka asjad, mis praegust olukorda arvestades väärtusetud tunduvad. Paar töökaaslast möödub. Kuulen kuis nad seljataga sositavad, aga keegi minuga sõna vahetada ka ei taha. Ega ma ise üritan ka nendega silmsidet vältida. Mis sa tarka ikka öelda oskad.

„Kuule ma kuulsin, et sind lasti eile lahti“ ei saa üks vend ikka suu kinni hoida „Kuradi sitt lugu ju!“ jätkab ta. „Kuis tunne on?“

Viisakust säilitades vastan, et ole mingit erilist tunnet, kuigi tahaks öelda, et tunne on nagu keegi oleks su auto ärandanud, sellega su naisele otsa sõitnud ja siis su majasse sisseramminud, mis seepeale mahapõlenud.

Ta vaatab mulle pikemalt otsa. „Sa kuidagi kehva näoga. Kindel, et kõik korras“

Siis viskas mul ära. „Mida sa teeks kui päevapealt kinga saaks“ küsisin talt järsku plahvatades.

„Ei tea. Jooks end vist pildituks“ vastab ta jahmunult.

„No mis sa arvad ma eile siis tegin“

Tekib piinlik vaikus ja ta hakkab närviliselt moblat näppima ning ma pöördun tagasi oma töökoha puhastamise juurde.

Viskan viimased asjad kasti ja hakkan minema sättima, et enne ülemust siit minema saaks. Kisun irvega veel lautelefoni torust aku välja ning panen kuvari juhtmega alla sahtlisse, mille ma lukku keeran ja võtme aknast välja heidan. Kleebin nätsu klaviatuuri alla ja astun minema. Vaatan väljas veel viimase pilgu ukse poole – 2 aastat Swedbanki karjääri. Täna parandan veel pead ja homme vaatan, mis CVkeskus pakub.

(tegevus, tegevuskoht ja tegelased on väljamõeldud. Pilt on minu isiklik)

Vihmas

2010-04-05T09:12:00.002+03:00

Järgnevat sissekannet peab alustama jälle vihapurskega koeraomanike vastu. Seekord ei lasta isegi rahus maanteel liikuda. Lootuses, et koerailmaga ükski peniomanik oma lojust välja ei aja, läksin vihmaga kergele sörgile. Aga muidugi võta näpust. Oleks veel, et üks lontrus, ei - neid raiskasid oli 2. Kostitasin neid kruusapeotäiega ja läksin tuldud teed tagasi. Ei tea kas raske väsimus jalas või üleköetud vererõhk, aga pulss oli kuidagi kõrge. Samas on viimsed päevad väga intensiivset trenni järjest tehtud. Päädis see tegevus valla paarisvõrkpalli esikohaga, kus Siimuga tegime Päril puhta töö. Kusagil lõhkusin korralikult selja siniseks. Kui aus olla, siis ei mäletagi, mis olukorras selline pauk tuli. Pühapäev oli kange nagu pakk. Võimelda ei anna, sest igalpoolt lööb valujutt läbi. Tegin hästi rahuliku jalad maas volletrenni. Peale kahetunnist aelemist sai juba enam-vähem lihase soojaks ja täna on kordi parem tunne. Nüüd peab veel 4 päeva järjest palli patsutama. Ja lõppeb see pull selle nädala lõpus üliõpilas mv-ga. Viljandimaa maanteejooks jääb seega ära. Kahju muidugi, sest ürituse formaat on päris lahe ja törts vormikatsetust oleks hädasti vaja olnud. Kõik nädalalõpud kuni maikuuni on sisustatud vollevõistlustega. Mai kuust saab ehk rahus puhata ja vaikselt jooksukilomeetrid koguma hakata.

Mees Tallinnast

2010-03-31T09:37:00.002+03:00

Must eelmise aasta seitsmenda seeria BMW pidurdan järsult Maxima poe ees ja pargib pooleldi invaliidi koha peale, pooleldi kõnniteele. Peegelklaas autoaken avaneb. Suitsukoni lendab suure kaarega tänavale ja välja ilmub kinnipeetava soenguga, juhmi näoga mehe pea, Digimon päikeseprill peas. Silmitsedes ümbrustavat märkab ta ühte väikest poissi, kes lehmamuster kummikuga lumehunnikut toksib.

„Kuule tatt, raisk! Tule siia!“

Poiss ei liigu.

„Väike värdjas, mis kused seal! Aja oma perse siia kohe!“

Jällegi ei pane keegi kuulmagi. Tüüp autos läheb juba näost punaseks, kuid siis heliseb ta ajusagaras harva endast märku andev kelluke ning keerab Pioneeri võimul detsibelle natukene vähemaks. Palju nagu ei tahaks ka, sest just hakkab käimasoleva laulujoru kõige kõvem riff – Sul on kõige kaunim kann…

Tegevus kannab vilja. Järgmise räuskamisega saavutab bemmimees oma tähelepanu. Poiss longib auto juurde. Ühe käega nina nokkides ja teisega perset sügades, küsib poiss, et mind kutsusid vää.

„Ei tead, sinu vanaema“ ühmab bemmimees ja võtab lonksu Red Bulli.

„Mul vanaema koorib praega kodus kardulat. Käskis tunni pärast kodus olla, siis pidi süüa saama“ vastab poiss ausalt.

„Türa sa oled mingi hälvik ve? Ole vait, kui midagi mõistlikku suust välja ajada ei ole. Ütle kus mäkk on?“

„Aa kestoo“ ei saa poiss aru.

„Mis kesta“ ei mõista mees omakorda ja ärritub jälle. „Mäkk noh“

Poiss on ikka hämmingus ja kostab: „mäkkaiver hakkab õhtu kell 4 teiselt kanalilt“

„Sa oled ikka paras abordijäänus, tead jah! Ma räägin Mäkdoonaldsist“

Poisi näos äratundmisrõõmu ei teki.

„No burksibaar, friikad, koka ja nii edasi“ raiub bemmimees tulipunase näoga.

Poiss hakkab midagi juba aimama. „Kannu kõrtsis saab friikaid, aga mulle tundub, et need on lihtsalt praetud kardulad. Aga üks kokaonu on seal kindlasti.“

Sisuti dialoog kestab veel mõned minutid ja kuna see kuhugi ei vii marsib bemmimees demonstratiivselt Maximasse. Võtab nelipaki Sassi pinti, pakk Lays´i sibulaga krõpse ja ühe fanta. Kiirelt astub ta tagasi autosse, kus ta ennast turvalisemalt tunneb ja kütab Gisalvedi kummivilinaga minema. Autost mürsub Tiesto „Elements of life“. Kaheksa silindrit imevad meeletus koguses bensiini, kui tume auto madala mürinaga metsa taha kaob.

Poiss läheb tagasi oma lumekünka juurde ja koksib jalaga kuhja laiali, mida soe päike oma intensiivse kiirgusega hoogsalt veejoaks sulatab. See on tärkava rohelise muruplatsi viimane tumehall jäine hunnik, mis tuletab meelde paarikuutagust talve ülemvõimu. Seal kõrval hakkab õitsema esimene märtsikelluke. Kevad on kätte jõudnud ka depressiivsetesse väikelinnadesse.

Linnasprint vol. ei tea mitmes

2010-03-25T08:00:00.004+02:00

Alustama peaks ehk sealt, et viimane maakonna mäng oli kaotus ja seda 2:3. Mäng ise oli põnev ja üle pika aja tuli minulgi kõik vajalik ilusasti välja. Jalad said selle 5-e geimi peale päris pehmeks karatud, mistõttu laupäeval ei hakanud ennast piinama vaid lasin rahulikult lebo. Osaliselt oli siin tegur ka paistes hüppeliigesel, mis vollemängus natukene liiga sai. Pühapäeval tegime vennaga 17 km ringi Heimtali-Päri-Ramsi-Heimtali. Keskmine pulss oli kõrge. Eks see oli tingitud väsimusest, väga soojast ilmast ja valesti valitud riietusest. Paras oleks lühikestega olnud joosta. Tegelt oli vastutuult siiski suhtkoht külm. Kokkuvõtteks aeg 1:30 ja pulss 155 peal.

Teisipäeval sisustasin vaba aja jõusaalis, kus üritasin teada saada, mis vorm praegu on. Selleks panin kangile 105 kilo ja lükkasin selle endale üllatusekski rinnalt üles. Siis proovisin kükki - kuna raam oli hästi lolli konstruktsiooniga, siis väga suuri raskusi panna ei saanud. Maksimumiks jäi 120 kilo ja sellega tegin törts alla 90 kraadiseid kükke 5. Masu ajal võib asjaga rahule jääda, sest kangi pole ma ammu-ammu enam sihtotstarbeliselt sikutanud.

Kolmapäev saalivolle ja neljapäev rannavolle.

Aga linnasprindist. Kuna Jaan väsis minu pidevast kaasasörkimisest ära ja ma ise ei soovinud enam etapi lõpus verd köhida, siis otsisin uut kaardilugejat. Tundus päris raske ülesanne, sest egas keegi väga joosta ei jõua ega julge. Viimasel minutil leidsin harrastus orienteeruja/võrkpalluri Toomase, kes ütles, et why not. Tom pole kaugeltki kõige teravama jalga, aga kuna ma pidin peale sprinti kohe edasi kütma volletrenni, siis leidsin, et ta kvalifitseerub küll. Auto jätsin EMÜ spordihoone juurde ja sörkisin alla kesklinna. Rahvast oli päris palju. Kokku ligi 100 paari. Jaan oli just ka oma otsa lõpetanud. Ütles, et tema võttis seekord punkte ja oli end väga rihmaks tõmmanud. No shit! Egas see punktimehe töö on paras looma ülesanne. Kuna ma olin meie paari eeldatavalt kiirem liige, siis andsin vastutusrikkama ülesande Toomasele. Kuid kas võistlusärevus või kaardilugemisoskuse roostetamine aga Tom pani 3. puntiga valusalt puusse. Vabalt minutiline viga, mis linnasprindis on väga palju (tuletan meelde, et eelmine aasta kaotasime Jaaniga 3. koha 5 sekundiga). Veal oli ka oma pluss. Nimelt sai meid kätte üks paar, kes startismeist siis minut hiljem ja koos tandemit lasta oli kindlam. Jooksu tempo oli selline mõnus. Tunned, et liigud, aga kinni ei võta. Jälgisin, et Tom ikka ilusasti järgi jõuab. Jõudis ta joosta küll, eelnev virisemine oli kuidagi Pulleritsu moodi (ei tea, vormi pole jne.). Kõige ekstreemsem oli vast tennisemaja kõrvalt trepist allajooksmine (räme vesi+jää) ning Püssirohu keldri kõrvalt mäest perse peal allalaskmine. Rajameistril oli vist nalja kui palju. Muidu oli tee suhtkoht ühemõtteline ja väga suuri kõrvalepõikamise võimalusi polnud. Lõpuspurdis oskas üks noormees veel oma hajameelse liikumisega peaaegu otsa liikuda. Väike küünarnuki lüke tõi ta jälle reaalsesse maailma. Muu koha pealt asi väga ekstreemne polnudki.

Jaan raisk võitis ära. Me kaotasime talle ligi 4 minutiga. Eks see kaardiviga pani oma laksu + tempo. Kui Jaanile oleks Tomiga 2 minutit kaotanud, siis oleks rahul olnud. Vähemalt sai Tom vere maitse suhu ja lubas järgmine etapp kõvem löögirusikas olla. Egas ma ka siis väga kehva vormiga ole. Siis piitsutan teda veel rohkem takka. Las kannatab.

Peale finiši jooksin kohe EMÜ spordihoonesse edasi, kus lammutasime poolteist tundi vollet, mis väga hästi välja tuli. Mängisin nimelt I tempot, kes peab pidavat musta tööd võrgu ees tegema ja see tuli väga hästi välja. Hea pikk soojendus alla, miks ei peakski. I tempo koht sai valitud selleks, et laupäeval Pärsti Cup´il pean sama posistsiooni täitma ja törts praktilist meeldetuletust oli hädasti vaja.

Vollejuttu ...

2010-03-19T08:54:00.010+02:00

ehk kuna mehed olid väga laiali, siis tuli teha igast mängust väike kokkuvõte. Üks mees soovitas antud juturida avaldada volley.ee-s, aga ei hakka nii madala tasemega neid tüütama, kuid siin võiks need avaldada küll.

26.02
Selline lugu!
Saime abiväge Pärnu sõudjatelt, kes mängu ilusati vee peal hoidsid. Mängutaktika oli vanakooli stiilis, kus eesliinis olev mängija võttis sidekohustused enda peale (ehk siis Mell ja Rix). Üllatasime vastast väga valusate planeerivate servidega ja esimese geimi domineerisime 25:9. II geim hakkas jälle samas rütmiga, et läksime mingi 6:0 ette. Lõpus lasime jala sirgu ja hakkasime ülbama, mistõttu teenisid vastased isegi kõva 20 punkti (25:20). Viimases geimis läks asi põnevaks, kuni viimaste puntideni, kus vastane eksis jällegi servivastuvõtul ja 25:22 geimivõit tõi 50 minuti pikkusele mängule 3:0 lõpuvile, mis valdavalt kogu mängu vastasvõistkonda soosis.
Mell pani mõne bloki. Rix demonstreeris väga teravmeelesid lahendusi sidemängijana. Rando näitas, et mängida saab ka kavalusega. Ma sain mõne ülebloki mürsu vajutada ehk kokkuvõttes oli vastane väga liimist lahti. Aga ega me ka sitad olnud.
05.03
Hommikust!
Kaugema nurga meestele aruanne toimunust.
Eesmärk oli Rannule 3:0 kiirelt ära panna, sest mõned mehed vaevlesid pohmaka käes ja vajasid hädasti pealevõttu, mistõttu oli ülioluliselt vajalik asi tempokalt ära lõpetada. Noored nagad oskasid kohe alguses väga julgelt ja valusalt servida ja läksid 12:6 juhtima. Kui Timo aru sai kuidas kahe sidega mängida tuleb, saime ka oma mootori käima ja vedasime endid veel vastikuma serviga juhtima. Esimese geimi võit võttis pinged maha ja edasi oli rohkem mängu nautimine. 3:0 tuli lihtsamalt, kui lootsime, sest nagu Rannu gängile kombeks läheb neil kohe tuju ära, kui midagi välja ei tule.
Kuna mu esimesed rünnakud realiseerusid ilmeksimatult, siis lasin jala sirgu, mispeale leidsid mu ülejäänd rünnakud alati vastase bloki üles. Vähemalt oli kaitses ja blokis minust rohkem kasu.
12.03
Kui juba traditsiooniks läks, siis enne otsustavat maakonna mängu kannaks ette viimase protokolli.
Reedel toimunud EMÜ SK-le jõudsid mõned meie mehed suhtkoht viimasel minutil, mistõttu jäi warmup lühikeseks ja soojenduse me seekord kaotasime. Siis selgus, et vastased olid ühe mehe maha unustanud ja üritasid Võru VK stiilis 5 mehega mängida. Kuna pikk maa oli maha sõidetud, siis loobumisvõit oleks liiga lihtne olnud ja andsime tulevastele agronoomidele võimaluse. Esikuuikus oli pika võistluspausi vahepeal end terveks ravimud Ints, kes esimestest punktidest alates näitas, et vara on teda veel maha kanda. Põhimõtteliselt nurgarünnakutest ja vastaste vigadest me see kord ka põhiliselt toitusime, sest siinkõneleja oskas kõik tagantliini rünnakud võrku müristada (ilmselgelt oli eelmise päeva 3X2km lõigutrennidega liiale mindud). Vabanduseks võin öelda, et see mis jäi vajaka rünnakus, realiseerus kaitses.
Kokkuvõtvalt lasime 3:0 EMÜ-st teerulliga (sorry sahaga) üle. Ainuke põnev asi platsil oli hetk, kui vastased üritasid Joeli käest muhku norida.

PS! Piltide peal on maalima kõige valusama hüppega pallilõhkujad. Andmed räägivad, et nende löögikõrgus on üle 370 cm-i (tuletaks siinkohal meelde, et korvpalli rõngas asub kõrgusel 305, minu näpud suudavad ära puudutad 340)
Ülevalt alla 1. Georg Grözer - Saksamaa diagonaal, klubiline kuuluvus VfB Friedrichshafen
2. Matey Kazyski - Bulgaaria nurgaründaja, kuulub Trentino BetClick volleklubisse
3. Igor Yudin - Austraalia verinoor diagonaal, mängib poolakate klubis Jastrzębski Węgiel

Sõltuvus

2010-03-18T15:55:00.001+02:00

Kõige raskem on siis, kui teised hakkavad jooma. Käsi väriseb ja mõte kiilub kinni. Neelatad ja otsid kiirelt mingit tegevust, et sellest kiusatusest pääseda. Kiire jalutuskäik töötab hästi. Samuti on hea, kui midagi süüa saab. Tihti pole midagi mõistlikku muidugi suhu pista. Kräppi ja muud sellist, mis tekitab raske voldi puusa peale on piisavalt, kuid midagi rohelist ja tervislikku kipub nappima. Aga ma lubasin tugev olla. Tean, et ühest lonksust piisaks, et libastuksin ja jääksin sinna rattasse jälle kinni. Olen seda teed juba korra käinud – enam ei soovi. Eelkõige tervise pärast. Praegu on vorm hea. Liigagi hea, et seda rikkuda. Lõõgastust oleks vaja, aga kas just nii! Tugev trenn tapab sellised mõtted väga lihtsalt, aga üle ei tahaks ka pingutada. Korra olen emotsionaalse nõrkuse tõttu üritanud sellisel määral sportide, et õhtu koju jõudes kukud jala pealt voodisse. Päris korralikult lööb katuse tühjaks. Vaimse stabiilsuse kohaselt oled nagu raudnael, mida suudab kõveraks lüüa vaid loll, oskamatu või süüdimatu inimene. Elu nagu sõjaväes – päevaplaan, toitumine ja trenn on paigas. Muudeks asjadeks ei ole aega ja õnneks ka energiat. Sotsiaalne elu sureb, aga kusagilt tuleb lõivu maksta.
Olen leidnud, et sõltuvusest vabaned, kui asendad ühe sõltuvust tekitava aine teisega. Äkki peaks suitsetama hakkama. Viimasel ajal pole see tegevus kaugeltki populaarne, sest keskmine konitaja peab oma nikotiini laksu saamiseks ronima maja taha, keldrisse või mujale eraldatud kohta. Väga üksildane tegevus. Nõuab ka rasket rahakotti. Hästi omapärane on ka adrenaliini sõltuvus, aga kuna ma pelgan igasuguseid tegevusi, millega võib trauma tekkida, siis ma sellest väga sõna ei võtaks.
Egas muud võimalust väga ole, kui elada üks päev korraga ja tunda rõõmu selle üle, et ma midagi veel tarvitanud ei ole. Loodetavasti pean ilma ühegi kohvitassita terve märtsi vastu.

Talvel Käärikul?

2010-03-14T16:42:00.004+02:00

Kõlab kuidagi uskumatult. Esiteks mulle, sest ma pole kunagi lumega seal kandis viibinud ning selle väite järel vast kõikidele teistele, kes teavadki Käärikut kui talvemekat. Minu jaoks on Kääriku alati koht, kus keeratakse iga üritusega vint üle. Seda muidugi sporditegemise mõttes. Kümnevõitlused, Tudengite suvepäevad jne. tuletavad mulle meelde Käärikut, kui kohta millega kaasneb raske higi, veri ja kannatused. Seda kõik muidugi heas mõttes. Hea on pärast kodus lebotada ja valutavate lihastega öelda, et aga näe, kus raisk panin.

Seekordne EASL-i koolitus ei möödunud samuti lebotades. Kokku sai 3+ tundi võrkpalli, 2,5 tundi jooksmist ja kusagil tunnike ujutud. Ei tundugi väga meeletu maht, aga igast elemendist sai välja pigistatud maksimum. Ehk vaid ujumine oli taastava iseloomuga. Aga kõigest törts lähemalt.

Nädalavahetus algas reede õhtul 3:0 võiduga EMÜ SK II vastu. See andis hea positiivse emotsiooni järgmisteks päevadeks. Edasi sai lihasid pehmendatud Kääriku tünnisaunas.

Laupäeva hommikul kell 7.30 pidin ma läbi viima hommikuse võimlemise. Uni läks kell 6.40 ära ja juba kell 7 läksin ma jooksuradadega tutvuma. Kui aeg käes, siis oli 30+ inimesest hommiku hotelli ette kogunenud vaid 7. Asi seegi. Seda on 7 korda rohkem, kui Saaremaal, kus ma hommikusörgiga üksi tegelesin. Võtsin gängi kaasa ja nautisime päikesetõsusu Kääriku lumistel radadel. Et asi liiga lebotamiseks ei läinud, siis lasin seltskonnal iga 7-8 minuti tagant kätekõverdusi teha. Kui 20 minutit möödas, hakkasid tüdrukud juba näost väga punaseks minema. Lasin nad puhkama ja läksime 3-e poisiga Kääriku hotelli ringil tõuse võtma. Üks noormees astus veel kõrval ja nii jõudsid hommikuvõimlemise võiduka finišisse vaid mina ja 2 kaaskannatajat. Üks neist oli klubikaalsane Mart Meos, kes liikus päris vilkalt, mis-sest et tüübil on ligi 100 kilo vaja kaasas kanda. Ilmsegelt on Ats oma tööd hästi teinud.

Kui hommik söödud, siis läksime ära Pühajärve SPA´sse ujuma. Seal sai vees ligunetud ligi 2 tundi. Kõva aurusaun ja mullivann olid päris hea, aga väga eriliseks muutis selle olukorra üliilus ilm väljas, mis andis lõõgastusele vabalt 50% juurde.

Tagasi saime täpselt lõunaks. Sain mõne loengu isegi ka kuulatud, kui oli vaja jälle minema hiilida. Seekord rannavollet mängima. Alguses müristasin liival päris võimsalt, aga siis hakkas väsimus närima ja lõpus oli vastuvõtt ikka väga hirmus. Tagasi koolitusele, kus jõudsin "ülla-ülla" jälle täpselt söömiseks kohale.

Pühapäevaks jätsin "maasika". Siis kui teised suusamatka tegin, lasin mina 1:20 h jooksu Kääriku lumiste metsade vahel. Muidu oli kõik ideaalne, aga ausalt öeldes pole ühtegi jooksurada praegu kusagil, sest kõik on tehtud vaid suusatajatele. Ei julge oma räpase jalaga kellegi klaasikajäljele väga astuda. Seetõttu tegin ühte 4 km ringi 3 korda + veel mõned lõbusamad tõsusumängud. Kokku tuli kusagil 15-16 km. Keskmine pulss jäi 142 peale, mille üle on vaid hea meel. Alguses väga alla 155 ei kukkunud. Kes kunagi Kääriku teatriatlonil osalenud, need teavad mis ringe ma umbes jooksin.

Kokkuvõttes oli kõva andmine, millest annab tunda suhtkoht valus kere ja meeletu uni. Täna panen pausi, sest kolmapäevaks on vaja jälle korralikku rannavolle vormi saada ja reedel on otsustav mäng, kas me saame I liigasse või mitte. Nädalavahetusel läheb siis jooksuks.

Lumes eksinud

2010-03-08T14:28:00.002+02:00

Märtsi kuu on alanud viljakalt. Esimesed arad sammud sellel hooajal Viljandi eesmärgiga on tehtud. Tunnen, et vahepeal suure koormuse saanud organism on oma koomalaksust taastumas ja on õige aeg pöörded uuesti põhja keerata. Kes ütles, et loll õpib oma vigadest.

Kui aus olla, siis sussi jalga kiskudes tekkis küsimus, et kuhu ma jooksma lähen. On vahepeal sadanud maha ju natukene rohkem, kui sittakanti lund (tuleb meelde see nali, et mitu kanti sitta mahub Gaz 53-e kasti. Vastus, et sittakanti) ja ma pole raja luurel ammu käinud. Tagasihoidlikkust ja vähest leidlikkust üles näidates suunasin oma sammud kindla peale ja rühkisin Tammestaadioni suunas, mis on mind aidanud nii halbadel kui ka veel halvematel aegadel. Õnneks ei pidanud ma vanas partneris pettuma. Ilus sissetallatud lumine tee kutsus rõõmsalt end liigutama. Hammas sai paari ringiga nii verele aetud, et ülejärgmine päev pidin naasema ja uuesti seal meetreid mõõtma. Suhtkoht kainet mõistust säilitades, ei julenud ma "Andrest teha" vaid hoidsin esimesed treeningud tagasihoidlikud, nii tempo kui pikkuse poolest. Eks ole aega seda vinti veel keerata.

Mõned tähelepankud:

Põlved enda olemasolust väga märku ei anna.

Kuna pole ammu botast jalaga saanud sain naljakasse kohta villi.

Puruks löödud näpp valutab külma käes nagu pöörane.

Pulss kõrge ja tempo madal (155 ja 5:10)

Venitamise harjumus on kadunud.

Meeletu söögi-isu on praegu.

Viimased 2 tähelepanekut pole väga võibolla jooksmisega seotud, aga esimese ajurünnaku tulemusena nad mõttesse tulid, järelikult vajavad need eneseanalüüsiks ka laiemat kõlapinda. Loodan täna natukene tõsisemalt oma lihastesse suhtuda ja peale vaikset taastavat sörki üritan vähe pikamalt end paenutada. Sisselaetavate kalorite kohta ei oska midagi kommenteerida. Kaal püsib 86-88 kilo juures. Ju siis on vaja süüa.

Ja kui nüüd asja juurde tulla, siis võivad armsad koeromanikud oma mukid jällegi persse saata. Siinkohal tervitaks Meelist. Nimelt rikkus üks tüütu putukas mu jooksutempot. Ja ülla-ülla tegemist oli kuldse retriiveriga. Käis tõbras nagu huulumeelne ühest nurgast eise ja iga kord kui teed ületas oli vaja minu juurde hirmsa hooga joosta. Väga kurja ilmet ma temast välja ei lugenud, aga kui aus olla, siis sõbralikkusest oli asi ka kaugel. Õnneks tõmbas peni tähelepanu mingi mutike, kes vist kala koju kassile viis. Korraks vaba momenti ärakasutades tegin väga pikad sääred ja tuiskasin umbes 3:45 tempos 500m. ja raputasin raisa maha. Edasi oleks isegi veel tahtnud anda aga lahtisulanud asfalt lõppes ja edasi läks jälle liuglemiseks. Sittagi pole muutunud.

Talvine jooks

2010-02-28T07:54:00.003+02:00

Vanameister Einar "vormiajastaja" Kaigas refreshib kindlasti meeleheitlikult blogi, et näha, mis teravat mul tema kohta on jälle öelda. Kuna viimased päevad on suhtkoht aja ja enrgia nõudvad olnud, siis saab põhjalikuma süvaanalüüsi teha alles pühapäeva hommikul, kui Slovakkia on just väga valusalt Soome käest meeste jäähoki 3-4 koha mängus põske saanud.

Kolmapäevale tagasi vaadates pidin kontrollima, kas vanameister üldse jooksis või ei. Ei märganud ma teda tegelt kusagil. Ei taha uskuda, et Einz on vanaks jäänud ja enam rahva massist silma ei paista, aga nii see oli. Ju ei olnud vorm pooltki nii hea, et seal väga särada oleks vaja olnud. Sama seis siin.

Viimase jooksu tegin veebruari alguses ja enne seda tegin midagi jaanuari alguses. Olen intensiivsust kõvasti vollega üleval hoidnud, aga ega palliga jooksuvormi ei treeni. Seega olin üle pika aja kerges hirmus, et kas ma katken kohe Heimtali tõusul või suren kusagil Lennujaama lähedal.

Päev enne andsin jalgadele kerget särtsu Päril naiste ja lastega võrkpalli mängides. Hea vaheldus pidevale "raiumisele". Usun, et keha sai oma liikumisjäägi täidetud ja järgmiseks päevaks kergelt ülelaetud.

Hommikul dress ja toss kotti ning Pärile, kus dress ja toss selga. Soojendust sai saunast ja spordikreemist. Kerge sörgi tegime ka muidugi ikka. Sellel momendil oli juba kerge tunne, et jalg ei liigu kaugeltki selliselt nagu ma olen ikka harjunud. Konkurentidest olid kohal Tõruvere, Orav ja igaks juhuks pidin arvestama ka naistega. Teised olid kas tundmatud, kiired või aeglased.

Stardis võtsin väga rahulikult. Passisin seal ligi kilomeetri ja siis hakkasin oma rütmi otsima. Anneli jäi ootamatult kiiresti seljataha. Kergelt hakkasin juba põdema, et kas ma algusega üle ei tõmba aga tunne oli enam-vähem Vaikselt hakkas vennas eest ära libisema ja jäin oma jooksuga üksi. Peas tiksus Toe Tag - "Su poeg on nagu trikoloor keset Stenbocki,

sinine silm, must südametunnistus ja kannab valget sokki" (sobilik Vabariigi aastapäevaks)

Km postide juures märkasin, et keskmine km on täpselt 4 min. peal. Pole paha aga kaua ma nii jõuan? Enne Heimtali tõusu hakkasin ühte jorssi kinni püüdma. Eeldasin, et vana mäehundina panen temast tõusul nagu tühjast küünist mööda, aga kurat ei olnud julgust. Tippisin samas tempos mis tema, mis tõi tõusu kilomeetriks 5.30? Kuradi palju andsin ära. Aga jällegi painas paaniliselt mind hirm end rihmaks pingutada.

Peale tõusu ergutasid meid ema-isa, hõimlased ja järeltulijad. Kas kõva ergutamine või hästi hoitud energia, aga nagu alati hakkas minu jaoks kõige mõnusam osa peale Heimtalit. Mäest alla, vastu tuult ja suure massiga tuiskasin ma eesseisvast jorsist nagu sittuvast kassist mööda. Km aeg oli päris hea aga juba rajal kirusin, et seal tõusul nii kaua mökutasin. Järgmine selg jäi umbes 50-100 m eemale ja panin eesmärgiks temast lennujaama tõsusul mööda minna. Aga sellel tõusul hakkas treenimatus küll korralikult tundma andma. Ei jõudnud kuidagi üldse suruda, vaid jäin vaikselt lõppu ootama. Väike mõte oli siis lõpussirgel asja huvitavaks ajada, aga kops oli kinni ja kulgesin niisama lõpuni. Aeg 44.40 on kokkuvõttes siiski hea, sest pakkusin stardis endale ajaks 45 min. Koht 18. Minu seljataga lõpetas Alar, kes oli mingit sörki vist lasknud. Veel jäid seljataha Orav ja Anneli. Pole ainus kellel vorm hirmkõva pole. Vennas pani rekordi ja rabeles Sven Reissiga. Tundub, et Orava vastu jääb see mu hooaja ainukeseks võiduks. Pikemad kui 10 km otsad on üldjuhul tema leib.

Kui spordihoonesse sisse astusin, siis vaatas mulle otsa õlle näpus ja saunast higine Tõruvere. Mõtlesin, et kus kurat see mees nii kiire oli. No mine sa kuradit tea. Vahel on ta väga heas vormis siis jälle hirm-sitas (nagu mina). Vennas tegi ka pika näo pähe aga siis panime puzzle kokku. Tuli välja, et Elva suurmeister oli startinud koos vanainimestega 10 min. varem ehk lõpetas suhtkoht just enne Janarit.

Saalis hakkas kõnniringil põlv nii hirmsasti valutama, et liikuda enam ei saanud. Tuul oli jällegi liigest mõnuga nussinud. Istusin siis mõne aja ja vaikselt hakkas valu järgi andma. Venitamise asemel tegin kangiga ÜKE-t.

Kokkuvõtteks ei ole asi väga hull aga ega hirmsasti rinda ette ka ei ajaks. Kui trenni ei tee, siis tulemust ei tule, aga sellise põlvega ma ka väljas joosta ei julge. Sitt lugu kui aus olla. Tuleb oodata, millal soojaks läheb. Vahepeal tekkis mõte Türki puhkama minna ja seal mõne kvaliteet kilomeetri koguda. Aga võistlusi on nii kuradi palju, et esimene vaba nädalavahetus on aprilli lõpp. Siis on juba hilja midagi teha. Viljandi ei ole kaugel.

Allaandmine

2010-02-22T15:27:00.003+02:00

Kurat enam ei jõua. Viimase paari nädala jooksul on organismist välja pigistatud praktiliselt kõik, mis varuks. Algas see hullumeelse vollenädalaga, kus bronnisime koha Pärnusse. Edasi asi leebemaks ei läinud. Kolmapäeval sai vint väga kõvasti peale keeratud, kui ootamatu edu tabas meid rannavolle võistlusel. Kokku 5 võistlust, millest 3 lõppesid otsustava geimidega. Õnneks meil poolfinaali asja polnud. Ausalt öeldes lasime ise vastasel ka võita, sest veel 2 mängu oleks olnud meie jaoks liiast. Järgmine päev olin rannavolle paarilisega vastakuti Tartumaa saalivõrkpalli MV-l. Kuna liig liiale liiga ei tee, siis pidime ka sellel võistlusel võtma maksimumi ehk mäng lõppes 3:2 geimidega ja lõpuskoor 15:13 kuulus õnneks meile. Ega pidu väga pidada saanud, sest järgmine päev kupatati meid Tallinna öövollele, kus tuli võistlus algas kell 19.00 ja lõppes meie jaoks törts enne südööd. Seekord olin alagrupi 2. koha üle isegi õnnelik. See tähendas, et poolfinaali me ei kvalifitseerunud. Sigaraske oli nendeks 3-eks mängukski end soojaks ajada. Tartu tagasi kell 4 ja terve laupäev möödus magades. Pühapäev samalaadselt. Paar tunnikest sai ka Aura mullivannis lebotatud, vana konti pehmendatud ja ilma vaadates Tartu maratonlastele kaasa tundes.

Täna pakuti ka võimalust rannavolletada. Korraks lõi silmas tuluke särama aga siis kustus kiirelt, sest põlv on kuidagi kange ja sidurit tallates ebamugav (mitte valus). Üritan Talvejooksuks energiat varuda ja seda hoida järgmiseks hulluks nädalalõpuks.

Midagi omapärast. Õlavalu pärast lasin endal igaks juhuks haige liigese kinniteipida. Värviline tebirida tõmbab kõikjal hirmsasti tähelepanu. Aga kui palju sellest nüüd siis abi on? Mingi moment on õlg ikkagi valus, egas lootnudki, et valu täielikult ära kaob, aga samas ei olnud mängides sellist kurnatust käes tunda, kui tavaliselt. Homme kisun maha. Mõte liigub põlve teipimise suunas.

Mina ise

2010-02-16T10:50:00.003+02:00

Kui vanasti oli tegija mees see, kellel oli kapis nahkpintsak, kes oli näinud "Savoy Balli" ja kes oli läbinud Tartu Maratoni, siis uue ajastu "kõva mees" on see, kellel on I-Pod (Phone), kasutaja Facebookis (Twitteris) ja kes on näinud kinos "Avatari" (eriti kõvad mehed veel 3D). Ma olen ajast sitaks palju maas - kuulan 80-ndate Power Metalit ja 2000 aasta alguse Hip-Hop-i. Ei ole ma kusagilt ennast neetinud ega lõikunud ning ilmselgelt ei ole mul viimase aja vingemaid vidinaid. Orkutisse või mujale suhtlusportaali sisselogimisest olen kauge kaarega mööda läinud. Hea, et MSN jookseb. Internetis jälgin etv.sport.ee ja volley.ee uudiseid. Vahel harva juhtun ka raadiost midagi uut kuulma. Üldjuhul olen valge inimese elust äralõigatud. On see nüüd hea või halb. Igatahes tegin ma suure sammu edasi tänapäevastumisega ja läksin kinno vaatama Avatari. Tegemist oli Titanic+Sõrmuste isandaga. Hea visuaal aga naiivne. Olukorrale lisas vürtsi veel see, et pidime istuma 3-ndas reas, mistõttu oli nina küll vastu ekraani aga mõnede kaadrite juures oli elamus võimas. Tegelt oli filmis isegi korralikult bullshitta väljaroogitud ning jäeti see, mida inimene igatseb - saad hetkeks välja oma masedavast ja hallist elust ning olla paariks tunniks kusagil väga eemal.

Astun kinost välja ja esimene emotsioon oli, et lahe elu küll seal, aga mis mul endal viga. Möllu rohkemgi kui vaja. Eelmine nädal oli "hull nädal" vol 1 (Rakvere, Sürgavere, Haapsalu). Selle järjeks kujuneb see nädal ning ega ülejärgminegi parem pole. Võistlusi, võite-kaotusi, pinget-rõõmu-pettumust jagatakse kamaluga. Ole ainult mees ja seedi see füüsiline ja/või vaimne pinge läbi.

Def Räädu:

tahaks karjuda -
ärge õpetage, kuidas tuleb elada!
iga loll räägib seda, mida ise teab.

Pärnus näeme raisk!

2010-02-11T13:07:00.002+02:00

Seda muidugi võrkpallis. Eilase võiduga on meie vollegäng Eesti 8 parima harrastaja volletiimi seas ja sellega soenduvalt lunastasime pääsme final 8-le Pärnusse. Seal läheb aprillikuus kõvaks andmiseks. Lagi oleks medal, miinimumeesmärk oleks veerandfinaalist edasi pääseda.

Jalad ootamatust jooksukarastusest tuimad ei olnud. Teisipäeval sai kerge pallitrenn tehtud, millega organism natukene rohkem tööle aeti. Kolmapäevane mäng aga oli klass omaette, millest väga kelkima ei tahakski hakata.

Kolmapäev oli ilge soov hommiku jooksma minna. Lõin silmad 6.30 lahti ja enam väga edasi magada ei olnud mõtet. Siiski sai laiskuse uss must võitu ja ei hakanud tolmu Tartu ketside pealt ära pühkima. Vist oli ka hea mõte, sest viimasel ajal on teatud kokkusattumiste pärast uneaega väga napiks jäänud ja organism viiakse niigi ekstreemsete piirideni. Ellu jäävad vaid tugevad!

Täna Sürgavere volle viimane etapp ja nädalavahetusel Haapsalu volleturniir. Järgmine nädal rand ja Tallinna öövolle. Puhkus ja sotsiaalne elu on teisejärguline!

Üle pika aja

2010-02-09T09:31:00.002+02:00

Sai valge inimese moodi jooksusammul liigutud. Seda üliilusa laupäeva lõuna aegu ja ajaliselt kokku umbes 50 minutit. Kuna organism polnud ammu sellisel moel pidanud end liigutama, siis olid jooksu esimesel poolel kerged võõrutusnähud. Kuid lõpus hakkas juba mootor korralikult käima ja oleks rohkemgi tahtnud liikuda, aga pelgan praegu pikema otsaga oma jalad pehmeks joosta. Seda seetõttu, et üks tähtsamaid mänge sellel hooajal ootab kolmapäeval ees ja seal peab tige mürsk käepärast olema. Kui antud üritus kulgeb positiivselt, siis pühendan ennast ka pikematele otsadele. Janar lammutas muidugi järgmine päev mingi 20 km kohe otsa, kuid ajaliselt tegin ma pühapäev rohkem trenni. Samal ajal kui PereLeib loputas Pärnut tegin mina viimase 2,5 h volletrenni enne Haapsalu turniiri.

Eelmine kolmapäev ronisin jälle liivale vollepalli peksma. Seal andis natukene suurem kehamass tunda ja pooleteise tunniga olin suhtkoht tühi juba. Kurat, see teeb enne Talvejooksu ärevaks. On siis vorm tõesti nii kehva. Peab vist Anneliga jälle võistlema hakkama. Meeste löömisest on asi kaugel. Õnneks Andres andis juba loobumisvõidu.

I rest my case

2010-02-05T11:35:00.000+02:00

http://sport.postimees.ee/?id=220974

MOTT

Äraunustatud vana

2010-01-31T13:30:00.003+02:00

Räägin jälle asjast, mis mulle on meeldima hakanud. Seda tegelikult uuesti. Nimelt olen viimasel ajal tundud tugevat tõmmet jõusaali poole. Miks uuesti, sest kunagi olin ma elupõline kangirebija. Jõutrenne sai tehtud umbel 6 päeval nädalas, millega ma tõstsin oma eluskaalu 80 kilo pealt 90 peale (seda vist mingi 2 kuuga). Siis hakkasid aga särgid väikseks jääma ja söögi jaoks enam raha ei jagunud ja läksin üle pikamaajooksule. Kuna pragu väga jooksma ei jõua, siis olen uuesti avastanud rauakolina rõõmud. Enamjaolt pushin ma lihaseid võrkpalli funktsionaalsusele mõeldes (sääre ja reielihased, triitseps, selg jne). Aga praegusel juhul hoian ma raskused väga kergetena ja üritan pigem ringtreeningut, kui isoleeritud lihase pumpamist teha. Kohati seda ka seetõttu, et põlve ei lõhuks ja valu on hakanud tegema ka õlg. Kõike mõistuse piires aga piisavalt, et järgmine päev oleks ikka tunda, et midagi sai tehtud.

Pööbel imeb

2010-01-25T09:41:00.003+02:00

Mind ajavad marru spordialad, mida pead harrastama suure hulga inimestega. Siinkohal mitte ajada seda terminit sassi meeskonna mänguga vaid ma mõtlen täpselt sellist ala, kus sinu kõrval on suurem hulk rahvast. Selleks on tavaliselt ujumine, tipptunnil jõusaalid, nädalavahetuse suusarajad ning suvel jooksurajad. Vihale ei aja niivõrd see ala, kuivõrd see, et mõni inimene oskab olla ikka võimalikult juhm ja jobu. Eredamaid pärle oli minu ainsa suusakogemusel, kui üllatav hulk inimesi ei saa liiklemis- ja käitumisreeglitest absoluutselt aru. Ma saan aru, et ma olin algaja suusarajal, aga vähemalt ma vaatan kuidas liiguvad keskmiselt paremini suusatavad persoonid ja jälgin nende käitumist. Eeskuju ju ikkagi. Aga mõni tainas ei suuda kuidagi aru saada, mis tema ümber toimub vaid laseb südamerahus nii kuis ise tahab.

Viimane laks oli ujudes. Olin kusagil 750 meetri peal, kui hakkasin lähenema basseini äärele. Samal ajal ronis ujulasse gäng pakse, kes vaatasid korra juhmi näoga ringi ja siis kui mul jäi paar tõmmet veel seinani, hüppasid nad täpselt minu rajale ette ja jäid oma paksu persega sinna lolli ilmega vahtima. Tekkis tunne, et kas tõesti lastakse vaimupuudega inimesi niisama ringi jalutada. Kuna aeg jooksis armutult, siis ei hakanud seal väga korda looma vaid ujusin teisele poole. Targem annab järele. Selliseid töllakaid oli siis palju, kui Eestis olid rikkad ajad ja iga mats, kes endale roppumoodi sms laenu hankis arvas, et tema võib teha mida tahab. Nüüd on õnneks sportimisega tegelemise juurde jäänud need, kes tõsiselt asja armastavad. Mõni udu vahel eksib selliste vahele ära.

Tulevad veel meelde koeraga jooksjad terviserajal (koer muidugi lahti). Põmmpead, kes landivad jõusaalis nais samal ajal toetudes mõnele trenašöörile, millele korra poole tunni jooksul ka korraks peale ronib ja näo teeb nagu teeks trenni. Ning kõige pärliks päevitavad tütarlapsed, kes ennast alati rannavolleplatsi äärde peesitama seavad ja siis kaagutama hakkavad, kui liiva järsku lendama hakkab.

Aga postiivset ka midagi. Ujulas lasin 1km 24 minutiga. Seda rinnuli. Rohkem ei viitsinud, sest neljapäevane maratonvolle oli veel lihastes. Tegelt läksin ma ujuma eelkõige seepärast, et külm endast välja saada. Laupäeval oli Alfa 2010, kus ma sain teada, et vorm on tõesti sitt, sest 1:31:9 on sekund aeglasem kui oli kontroll aeg. Kuidagi puudus selline mürsk seal sikutamisel. Peale kiskumist polnud ma üldsegi väsinud, aga samas oli aeg 2 sekki parem, kui surmväsinuna mõned näalad tagasi. Aga tunne ei leevenda olukorda - ikkagi kehva resultaat. Õnneks olid teised tiimiliikmed tasemel ja koguaeg jäi alla 1:30-ne ja tasuks hõbemedal. Pühapäeval käis 2,5 tunni pikkune kontrollmäng Põltsamaaga, kus tundsin, et väsimus oli seljatatud ja hea värkse oli lammutada. Loodetavasti on seda tunnet ka täna, sest peame Turu tänava spordihoones Tartu spordikooli poisse palliga peksma.

Näpuvärdjas

2010-01-22T16:51:00.003+02:00

Jätaks suusatamise sinnapaika. Kokkuvõte on lihtne - kui ei oska, siis ära näpi. Kui tahad end lolliks teha, siis võid treenida (Pulleritsu mõistes sportida) ja iga sepp jäägu oma liistude juurde (mis paneb mind mõtlema, et mida kuradit ma seal Alfal homme teen).

Jäädeks truuks oma trumpalale võrkpallile ja peljates praegust ilma, veetsin ma oma viimased päevad pallisaalis. Mängud läksid nii ja naa. Kerge tõusu ja mõõnaga. Eilane üritus oli aga midagi väga roppu. Tuli järjest mängida 2 mängu. Kokku 8 geimi ehk kell 18.30 hakkasime soojendusega pihta ja 21.00 alustasime cool-down-iga. Kogu selle aja käis pidev andmine. Ei saa nagu väga toriseda, sest pikad mängud on minu leib, aga kuna põhiraskus oli minu kanda, siis kustusin kuidagi järsult ikkagi ära. Esimese mängu teises geimis hüppasin selliselt blokki, et vastane ei löönud mitte palli, vaid minu sõrmi. Tagajärjeks on pöidle paksune parema käe Nimeta-Mats. Egas tõsiset pallurit selline asi, nagu puruks sõrm häiri ja mängisime edasi. Siis sain täie raksakaga palli vastu vahtimist (blokikaitse oli järelikult õiges kohas) ja siis löödi puruks veel vasaku käe väike sõrm, mis küll paiste ei läinud aga väga töökindel ka praegu pole. Lisaks veel tagurpidi varbaküüs ja vill kannapeal jne. Igatahes häda kui palju ning lohutaks ennast sellega, et veri vääris tulemust aga kahjuks saime mõlemad mängud pähe (esimese 3:0 ja teise 3:2). Roppumoodi raisatud kalorid, mis viisid mu eluskaalu 87 kg peale ja sitt tuju pealekauba. Urmase sõnad olid õiged, et mingi hetk pidi see mõõn ka tulema. Kogu aeg ei saa ka võidusoonel püsida.

Praegu on siis asjade käsitlemine parema käega väga raske. Haarata ei ole võimalik. Loodetavasti on homeseks asi korras, sest ergomeetrit tuleb täie haardega sikutada. Lisaks peab käsi ka pühapäeval terve olema, sest siis tuleb Põltsamaa vollegängi loputada. Palju kohustusi ja vähe tervist. Selle kõrval tundub -30 kraadi külma väga teisejärguline.

Suusad ja kepid

2010-01-20T09:49:00.003+02:00

Kui Kiku hakkas oma esimesi suusatõmbeid Otepää MK etapil tegema, siis astusin mina Tartu Maratoni suusarajalt maha ja otsustasin, et suusatamisest ma endale uut lemmikspordiala ei tee (samal ajal kütsid Stieri kanged suusamehed oma viimast kilomeetrid 45 km pikkusel maratoni peaproovil - staier.ee). Kui natukene ajas tagasi minna, siis on mul iga spordialaga mingi vaimustus ja vahel tekib hirmus tahtmine just sellega tegeleda - korvpall, võrkpall, pikamajaaoks, kergejõustik, sulgpall jne. Lootus oli, et nüüd hakkab Eesti üks traditsioonilisemaid liigutamisviise mulle hirmasti meeldima, sest viimati sain suusad jalga umbes 15 aastat tagasi. Tegelikkus oli hoopis teine. Olles praguseni maha jooksnud suures hulgas kilomeetreid, tundub sellisel moel sportimine ainuvõimaliku aeroobse vormi arendajana. Miks nii? Toon mõned head põhjused -

Joosta on võimalik ükspuha kus - rannas, metsas, linnas, teepeal ja teeääres, ümber maja, mäest alla ja üles

Jooksmisel ilm ei sega - palaval suvepäeval, külmas pakases, raskes vihmas, tugevas tuules jne. kõik oleneb motivatsioonist, mitte võimalusest

Jooksmisel on vaja vaid häid botasid ja käib kah riideid - muud varustust nagu kepid, ketid, määrded, õlid, klambrid, kellad ja muu selline omavad teistel aladel meeletut osa

Ja lõpetuseks - jooksmine on kõige energiakulukam tegevus.

Kõik muud alad - suusatamine, rattasõit, kõndimine, ujumine jne. on vaid neile, kes ei suuda joosta. Seda nii suutlikkuse, kui tervise pärast. Kui sa oled aga terve inimene, siis mine ja jookse kurat võtaks. Mis sa kurat molutad seal ujulas või toksid seda jääd uiskudega.

Kiire põhjendus minu vihahoole. Esiteks on korralikel suusrajadel sama viga, mis ujulates. Paljud inimesed ei saa aru, kuidas tuleb liigelda. Ei hakka pikalt molutajatest ja valele rajale ronijatest rääkima. Lisaks nõudis suuskadega kuhugi väljajõudmine väga palju logistilist planeerimist. Ning kõige lõpuks oli mul täiesti pidamatud suusad, millega minusugune klassikamees ei saanud ühesti tõusust üles. Kuidagi vajaka jäi ka füüsiliselt pingutamisest. 1,5h suustamist ja selline tunne nagu poleks sittagi teinud. Kus on väismus - kas ma olen tõesti nii kõva mees või ei oska ma seda asja.

Et oma negatiivsele hinnagule veel leili juurde kütta, proovisin veel suusatada sama päeva õhtul dendropargis. No et, kui laenutatud suusad, siis juba täie raha eest. 25 minutit sahistasin seal ära ja siis viskas lõplikult üle ja viisin suusad laenutaja-tüdrukule tagasi ja tõmbasin mõnuga jalga jooksutossud.

Positiivne külg - linnuke sai suusatamisega maha märgitud ja oli hea teada, et ma polnud tollel hektel ainuke staierlane suurajal. Ehk võib 15 aasta pärast veel uuesti suusatamist proovida. Ilm oli tegelt sigailus ja treeningujärgne soe tee oli kümnesse.

PS! Selg on praegu korras. Eile võistlusel andis natukene tunda, aga kui keha soojaks läks oli asi ok. Kaotus 3:1 oli masendav, aga minu mäng on juba päris talutav. Eks vormikõvera tipp ongi sinna märtsikuusse planeeritud.

Seljavärdjas

2010-01-14T08:56:00.004+02:00

Kõik sai alguse sellest, et EASL-i turniiriks sai võrkpalli kontrollmäng Tartu Linnaviletsusega peetud. Enne seda oli all esmaspäevane kõrgushüpe, teisipäevane Nõo volle. Samal päeval sai kokku ligi 3h vollet ehk 2X1,5h trenni järjest. Kui EMÜ spordihoones sai Linnavalitsusega ära maadeldud ja suure väsimusega saali nurka venitama ronitud, siis asutus juurde Andrus Mutli, kes küsis, egas ma laupäeval suurt midagi ei tee. Tal vaja ühte head kergejõustiklast 7-e võistlusele. Esialgu tõrkusin, aga siis hakkasin mõtlema, et praegu oleks päris õige oma vormi kontrollida. Helistasin Janarile ja rääkisin tema ka ära.

Neljapäeval sai veel ühe volletrenniga ühelepoole ja reedel oli kurikuulus EASL-i turniir, kus lisaks vollele saime kätt proovida ergomeetri tõmbamises. Sõudmises võitsin II koha, mitte eriti võiduka ajaga 1:34, aga I vollevõistlus oli äsja möödas. Sooja teha ei saanud ja energia kokkuhoiu mõttes ma finaaliga üle ka ei pingutanud. I koht oli pikalt ees ja III täpselt mu seljataga.

Ergomeetrist sai jalad küll valusaks tõmmatud aga lõi nö. lihase lahti. Järgnevad vollemängud olid eriti vihased. Lammutada sai korralikult. Tasuks jällegi II koht. Põske panime TTÜ-le, aga TÜ sats oli natukene kogenum. Finaali kaotust väga ei põdenud, sest poofinaali võit võttis kõvasti pingeid maha ja edasi mängisime juba mõnust, mitte kohustusest.

Aga siis edasi laupäeva juurde, kui kolistasime Janariga TÜ sisestaadionile seitsevõistluseks. Hommikul ei saanud ma end kuidagi käima. Jalad oli väsinud, keha ja vaim samuti. Esimese 60m stardi oleks tõsiselt mahamaganud. Õnneks oli see valelähe. Teiseks stardiks asi klappis, aga aeg tuli kehvem, kui Suure-Jaanis püstilähtest (samas mõõdeti TÜ-s elektrooniliselt). Lisaks oskasin kõva sprindiga endal niigi hella selja juba valusaks tõmmata. Edasi tuli kaugushüpe, kus ma sammu paika ei saanudki ja parim katse tuli kindlalt rohkem kui poole meetri kauguselt pakust hüpatuna 5.32. Samas oli tunda vabalt 6 meetri alistumist, aga ei ole kaugus kuidagi mu ala. Lisaks hakkas selg järjest rohkem liiga tegema.

Kuulis ma soojenduskatseid väga ei teinud ja läksin kohe täispangale. Esimesed tõuked 10 meetri peale. Viimane aga täpselt 11 m, mis lõpetas mu 5 aasta pikkuse kuulitõuke mõõna (parim tulemus 10.71 aastast 2005 - elu esimene mitmevõistlus). Edasi tuleb sihtida siis 12 meetri joont.

Kõrguses oli lugu sitt. Proovihüppeid väge ei julgenud teha ja nii ma alustasin 1.60 suhkoht külmalt. Edasi 1.70. Siis tabas mind täielik mõõn. Üritades hirmsa hooga kogu Kutmani õpetust ellu viia, ei suutnud ma tegelikkuses midagi teha ja ajasin 2 katset järjest maha. 3. katse läks õnnelikult, kuigi kergelt ma latti persega ikka tõukasin. Aga õnn pidi tugevaid soosima. Edasi läks asi lihtsamaks. Ehk sai organism soojaks. 175 ja 180 üle aga 185 juures tuli blokk ette. Ei suutnud mingi tehnikaga latipeale liikuda. Selga paenutada ei saanud ja hüppe liigutus oli samuti väga valulik. Oleks pidanud need 3 katset tegemate jätma, aga 1.85 mahaajamine oli siiski väga napp. Selline see sport on.

Tõkkes ma tegin ühe katse ja see oli väga ebameeldiv. Iga tõkkega käis korralik valujutt läbi selja. Lähenesin sellele probleemile siis lisaks spordikreemiga ka juba fastumgeeliga. Võistlusjooks tuli imehästi välja, lisaks startisin ma püstilähtest, sest ei julenud seal pakkude peal väga küürutada. Kuid edasi läks asi täielikuks porriks, sest võistelda tuli sellises alas nagu teivashüpe, mis pole esiteks mu trump ja teiseks on see veel hullem seljaväänaja, kui kõrgushüpe. Tegin vaid ühe soojendushüppe ja see head ei lubanud. Panin algkõrguseks 2m. Ja eeldasin, et kui selle ära hüppan, siis lõpetan teiba ära. Siis hakkasin ma piiluma juba tõsisemalt tulemuste poole. Olin kolmandal kohal ja kuklasse hingas 2 kõva konkurenti - Mihkel Mark ja Marti "Soss" Soosaar. Viimane pani oma algkõrguseks 3.40! Seega ei tohtinud ma talle üle meetri kaotada. Hambad ristis lasin, siis ka 2.20, 2.40 ja 2.60. Enne viimast ütlesin Janarile, et proovin. Kui läheb maha siis aitab, kui üle siis ka aitab. Kurat läksin veel kõva varuga üle, aga selleks hetkeks oli selg niivõrd valulik, et matilt maha tuli enamvähem juba roomata. Lõpetasin teiba ära ja jäime konkurente kaema. Mark pani stabiilselt kuni 3.40-ni. See õnnestus tal väga napilt ületada. Soss aga tegi Erki Noolt ja põrus oma algkõrgusel. Seega jäin kaigast vedama vaid Margiga, kes mind peale teivas juhtist 133 punktiga. Kui seda panna ümber 1000 meetri jooksu, siis on see ligikaudu 20 sekundit.

Et asi veel põnevamaks muuta, siis jooksime erinevas jooksus. Tema startis esimeses. Võtsime ka tema aja. Alguses liikus ta väga kiirelt, kerge masendus tekkis juba, aga 2. ringi peal hakkas ta iglelt kukkuma ja lõpuajaks tuli 3.27. Mis eeldas, et ma pean jooksma ennist juba kõvahäälega väljakarjutud 3.00 peale.

Püsti liikudes selg väga ei seganud. Seega otsustasin kõik välja panna. Stardis liikusin kohe omaselt väga kiirelt juhtima. Mõne aja pärast möödus üks tandem, kes võtsid vaikselt paarimeetrise vahe sisse. Ringiajad (200m ring) 32 ja 33 sekundit. 3 ring oli veel enam-vähem aga 4. hakkas juba väga pooma. Siin tõmbas Janar mulle kõrvale ja võttis vedamise korraks enda kätte. See oli motivatsiooni mõttes väga hea, sest esiteks ei tahtnud ma alla vanduda ajale 3.00 ja teiseks ei tahtnud Janarile kuidagi lihtsat võitu pakkuda. Viimasel ringil panin oma pikad jalad maksma ja spurtisin eest ära. Minust pani samal-ajal mööda üks Eesti Posti sportlane. Koos rebisime finišissse, kus mul anti lõpuajaks 3.00 :D Nuta või naera.

Protokollis olid aga omamoodi huvitavad liigutused. Nimelt oli eelmainitud konkurent Mark jooksnud madalate tõketega tõkkejookus ja seetõttu võeti ta tulemustest maha 150 punkti. Kuid siis selgus, et Eesti Posti töötaja, kes must 150m enne finiši mööda liikus, oli vaikselt mu 3. koha näpsanud. Tuli välja, et viimased alad olid tal väga hästi välja tulnud ja jooks pani veel asjale korralikuma pitseri. Masendus väga kaua ei kestnud, sest selgus, et antud isik oli samuti madalate tõketega jooksnud ning sai ka 150 punkti miinust, mis tõstis minu tagasi poodiumile. Selle üle oli mul siiralt hea meel, sest muidu oleks mu seljahädaga ponnistused luhtunud.

60m - 7.94

kaugus - 5.32

kuul - 11

kõrgus - 1.80

tõkked - 9.97

teivas - 2.60

1000m - 3.00

Kokku 3667 punkti, mis arvestades mu 5000 punkti eesmärki 10-e võistlus annab lootust.

Afterpartyl tuli teemaks, et maratoni jooksjad hoiavad 3.00 tempot 42 km-it ja me raisad ei suuda seda ka ühte kilomeetrit hoida. Masendav.

Päev hiljem, kui konstantselt valutas, selg, jalg, käsi jne. ning ka püssirohupunasest ka pea üritasin natukene vollet mängida. See väga eduakalt välja ei tulnud ning esmaspäeval olin tõsine seljavärdjas. Kummardada on raske ja kui kord juba all oled, siis selga sirgeks ajada on uuesti kõva katsumus. Panin kõvasti sooja peale ja andisn seljale rahu. Teisipäevases trennis hakkas ka vasak põlv valu tegema. Tegin väga ökonoomse volletrenni, et hoida end tänaseks superkohtumiseks Sahkar vs. Ahjusepad. Praegune tunne on juba enamvähem ja lootust on, et kui õhtu rahulikult ja pikalt saab sooja teha, siis võib jälle tigedaks müristamiseks minna.

Laupäeval suusatama.

9 kuni 10

2010-01-04T09:28:00.005+02:00

Kui Lauri sõnul on Tallinnas lumeuputus, siis Lõuna-Eestis on asi rahulikum (tavaliselt kipub asi vastupidi olema). Lund on, aga sellest saab osavalt üle- või möödaliikuda. Kuna vahepeal sähvas -20-e kraadiga, siis jäid kopsude hoidmisel pikemad otsad tegemata. Aga kõigest ühekaupa.

31. dets. otsustasime Janariga ühe 17 km otsa teha, see mõte aga kadus, kui staier.ee lehel tegi Juut ülekutse aastaviimasetrenni tegemiseks. Kiirelt panime asjad kokku. Loputasime põnni ära ja kütsime kohale samal ajal ettehelistades, et kurat näe jääme minuti hiljemaks. Tulemuseks oli see, et meie olime täpselt minutipealt kohal, aga kedagi teist polnud. Kõigepealt tulid Kalvi ja Juut ning veel pikema hilinemisega Vembu ja Tembu.

Distantsiks siis vähe pikem versioon Linnajooksust. Pikem seetõttu, et mõned kohad olid maakuulajate abil tuvastatud, kui liigselt lumisetena. Temperatuur oli kusagil -10+. Muidu ei olnud häda, aga käed hakkasid külmetama. Tavalisest crafti kindast jäi ilmselgelt väheks. Kusagil Uueveski kandis paistis päike ja ilm oli superilus. Selleisel momendil hakkas isegi kätel soe. Kas tegi päike oma tööd või oli see emotsionaalne positiivne laeng?

Kokku sörkisime 1:07 ja kusagil 14+ km. Auto juures käis kiire riietevahetus. Külmunud inimesed seal ligidal tõmbasid veel sügavamale oma jopesse, kui nägid ühte hullumeelset poolpaljast tüüpi auto juures riietumas. Uusaastale võis nüüd julgemalt vastu astuda.

1. jaanuar algas riiete selgaviskamisega ja väikese sörgiga. 30 min ning 6 km. Temp. -15. Esimest korda hooaja jooksul viskasin ka sooja pesu selga. Tagasitulles leidsin, et sellise temperatuuri juures on seda ikkagi palju. 2. jaanuar oli temp. juba -19 ja jooksma ei kippunud. Tegime mõned kiiremad otsad hoopis ujulas. 3. jaanuar pidi olema jooks ja volle. Kõigepealt jäi jooks ära, siis ei tulnud vollest midagi välja ning ka hilisem mõte ujumisest kustus. Aga lootus on, et sellel nädalal läheb kõvemaks andmiseks. Sellest ka motivatisoon hommikul ülestõusta ja tööle end sundida.

Tamme liuväljal pekki saagimas

2009-12-30T09:59:00.002+02:00

Eile ajasin üle pika aja Tartus sussi jalga ja läksin vaatama, kui libe Tammestaadioni jooksurada on. Oli küll kurat libe. KM-i läbimise aeg oli seal 5.30 juures. Pulss aga ootamatult kõrgel 153 peal. Siin on tegemist kindlasti asjaoluga, et vahepeal olen oma kuivkaalu suutnud 90 kg peale tõsta. Eks see jätab liikumissuutlikkusele oma jälje, aga tasub ära teistel aladel nagu sõudmine ja võrkpall. Otsest jõutreeningut ma teinud ei ole. Jõusaali satun nii korra nädalas, kui sedagi. Aga intensiivne lõhkumine pallimängudest jätab lihastesse oma jälje. Samas peab ka enesele teadvustama, et jõulude ajal kipub toidulaud ka rikkalik olema. Teeviidal kontrollitud rasva % oli 7. Kas kuu ajaga viskas kõvasti pekki või on rohkelt lihasmassi kogutud?

Lihtsalt jõulust

2009-12-28T08:44:00.004+02:00

Mulle ootamatult kulges eelmise nädala algus suhteliselt spordivaeselt. Küll jäi üks trenn ära, siis ei kogunetud teise kohta. Kere oli ka piisavalt laisk, et mitte end välja jooksma sundida. Kolmapäeval sai ära koju mindud ja Staieri ülekutsele vastatud. Nimelt tahti hommikul jalgpallureid sõudjatega lumes müramiseks. Lootsin, et saan rahus väravas istuda ja oma reaktsioonikiirust harjutada, aga kui mäng pihta hakkas öeldi, et käega värvas ei mängita. No kus siis see fun on. Natukene üritasin siis ennastsalgavalt kehaga palli ette visates väravat päästa. Aga siis läks külmaks ära ja suundusin Juuti rünnakus abistama. Paksus lumes jalgpalli mängida on omamoodi katsumus. Nimelt liigub pall lumes nagu rannajalgpallist ehk maakeeli suhteliselt suvaliselt. Küll libiseb ta liiga kiiresti ja siis jällegi jääb hange kinni. Sihtimisega oli siin tegemist ikka korralikult. Nii mõnigi (sealhulgas paar korda ka mina) lõi rõõmsalt ja võimasalt pallist mööda. Paar kiirendust lumes ja rünnakus panid kopsud korralikult tööle. Vahel oli ikka vere maitse korralikult suus. Võistlus päädis 12:5 Stieri võiduga. Kokku mängiti ligi poolteist tundi. Siis pidime saama naistega sauna, aga saime tillika. Kõik naised olid juba saunast kadunud kui me kohale jõudsime.

Aga ega jõululaupäev selleks korraks veel sporditegemises ei lõppenud. Nimelt on eelmisest aastast väikene traditsioon tekkimas, kus me vennasega teeme enne suuremat jõulusöömist ühe pikema otsa. Eelmine aasta panime 17 km. Seekord läks asjaajamisega aega ja kuna ka ilge lörts+soolatatud teed ei lase valge inimese moodi joosta, siis otsustasime 13 km ringi kasuks. Seegi tahtis ära tappa, sest jalad olid jalgpallist juba kurnatud. Teeserval pasas sumpamine oli üle mõistuse. Kokku kannatasime 1:15. Ja sellega oli mu päevanorm korralikult täidetud.

Reede ja laupäev ilmaga ei vedanud ja järelsörk jäi ära. Pühapäeval oli kodusaalis aga sulgpalliturniir, kus me vennasega oma esinduse välja panime. Ei tea me sulgpallimängust suurt midagi, aga kui ukseall midagi tehakse, siis võib/tuleb ju kaasa lüüa. Ilma pikema jututa sain 2 kaotust ja ühe võidu. Mängud olid kõik tasavägised ja põnevad. Ei saaks väga öelda, et ma väga selles mängus imeksin. Tulemus oli korralikult puruks sõidetud põlv, mis loodetavasti kiirelt paraneb. Mängude vahepeal tegin kanginurgas trenni, seega on täna lihased mõnusalt kanged. Ega hästi ei mõista, mis valutab sulgpallist, mis kangitrennist.

See nädal kipub suhteliselt vollevaene olema, mistõttu oleks hea jooksmisele hagu anda. Üks pikem ots on broneeritud vana-aasta viimasele päevale :D

Jõulujooksust

2009-12-23T10:27:00.005+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida peab alustama sellest, et nädal enne Jõulujooksu tehtud trennis andsid põlved korralikult mõista, et külm minu patella all ei ole üldse mitte meeldiv. Väike sörk -20 juures tõestas sama väidet. Seega olin juba 50% tõenäosusega loobumas, kui helistas Helgi, kes ütles, et laupäeval kell 12.00 läheb Valla parima volleküla turniiriks. Seega kahanes mu stardilootus 5% peale. Kui Päri spordihoone riietusruumi sisseastudes meestele oma dilemmat esitasin - volle vs. jooks, siis naerdi mind kõva häälega välja ja anti mõista, et vaid täis idioot läheks praegu jooskma. Neid eelpool nimetatuid oli tegelt 32, sealhulgas ka Janar, kes suht kõvasti minu loobumise järel jonnima hakkas. Kui kõvemad jooksuhaid poole distantsi peal olid, siis müristain mina juba esimest vollemängu. Kokkuvõttes oli 3 mängu ja kõik 2:0 võiduga. Kõige magusam oli viimane võit. Seega sai parimaks Pärsti vollekülaks Heimtali.

Aga Päri spordihoones jõululauaga see päev veel ei lõppenud. Nimelt tuli Rax ja co. tiimiga võtta ette reis Põltsamaale, kus meid võõrustas Märt ja co. Tigedas volleheitluses jäi 3:2 resultaadiga peale Märdi kiired ja vihased. Lõpus hakkasin ma füüsiliselt ärakukkuma, sest kell oli hiline ja orgnism täiesti väljakurnatud.

Järgmise päeva Aura külastus oli lihastele kui palsam hingele. Järjest on trenne ära jäänud, mistõttu hakkab tiksuma juba 3-s päev ilma igasuguse füüsilise tegevuseta aga samas kõva söömisega. Järelikult on jõulud lähedal.

Tagurpidi

2009-12-14T14:42:00.003+02:00

See nädalavahetus osutus jooksmise kohe pealt jälle viljakaks. Kokku tegime vennasega 3 trenni. Ühe rahuliku otsa reede õhtul Viljandi linnatulede säras. Laupäeval otsustasime joosta Viljandi Linnajooksu rada, aga seda vastupididses suunas. Eelnevalt piilusin palju oli mu aeg siis, kui ma õiges suunas selle rahulikult läbi jooksin. Siis oli aeg 1:16. Seal sees oli mõningane ring, sest mingid penid tundsid mu vastu liialt huvi. Aga keskmine pulss oli siis 150. Nüüd tuli ajaks 1:09 ja keskmine pulss 157. Jooksutunne oli mõnus ja sellist väsimust, kui Tallinnas liikudes polnud. Seisma jäädes andsid põlved hirmsasti valu. Oleks selle soojendava kreemiga pidanud kokku määrima, aga tagantjärele on ikka hea tark olla. Raja profiil oli tegelt lamedam, kui originaal suunas joosta. Aga siin on vist natukene ka psüholoogiline tegur, sest kohe alguse Hauntaugu tõus jääb võtmata ja seetõttu tundub rahulikum jooks.

Peale jooksu sai kaeda ka Viljandi Metalli tüdrukute mängu TÜ Eedeniga. Kahju oli Eedeni tšikkide 2 geim, kus 7 punktiline edu maha mängiti. Omapärane on naiste vollet ka vahel vaadata. Mutid lammutavad tegelt päris korralikult. Kui vaid vastuvõtt oleks korralikult käes.

Pühapäeva varahommikul tegime vennasega, siis kolmanda ja kõige lühema trenni. Jooksutasime peni vähe ringi. Kokku sörkisime mingi 10-20 minutit. Ei pannud kella peale, sest mälu on täis ja trennid tahavad arvutisse laadimist. Õhta poole lammutasin jälle vollet. Täna on väsimus peal ja Kutmani trenni pole mõtet minna, sest selg on kange. Lähen selle asemel hoopis sulgpalli TÜSK-i mängima.

Sitt lugu ilmaga. Päris -20 kraadiga ei taha seda jõulujooksu teha.

Pipart sulle keelele

2009-12-11T15:18:00.002+02:00

Esmaspäeval käisin Kutmani trennis ja oskasin esimese hüppega endal selja korralikult ära tõmmata. Igaks juhuks tegin paar katset veel peale, et olla oma kanges seljas ikka 100% kindel. Teisipäeval pidi olema vollemadin noorte poistega, kes vaikselt juba meheks on sirgumas. Tegin pikalt seljale sooja, aga liikumine oli ikkagi vähe kahtlane. Alguses ei saanud meeskond end üldse käima. Esimese geimi suutsimegi ära pudistada, aga siis läks mängumootor tööle ja edasine oli vormistamise küsimus. Õhta ostsin apteegist pipraplaastri ja proovisin, mis saab, kui see selja peale panna. Väike hirm oli, et öösel ärkan hirmsas agoonias üles, aga tegelt oli see päris mõnus ja soe.

Kolmapäeval käisin siis selle plaastriga ka mängimas. Trenni ajal läks see veidikene veel soojemaks, aga suurema osa piprast sai vist juba sisseimetud. Kuna see nii efektiivselt töötas, siis panin kohe uue plaastri peale. Viimane katse oli tegelt liiast, kuigi efektiivne. Selga hakkas aina rõvedamalt sügelema. Õnneks neljapäevasest ülitäthsast kohtumisest sidemängija vigastuse tõttu midagi välja ei tlunud, siis sain sellest plaastrist ka kiirelt lahti ja pipar mahapestud. Vollegängi kapten ütles mulle sõnad peale, et ma mingil juhul enne võistlusi muude aladega ei tegele. Jee right!

Täna kerge sörk ja homme pikem ots, kui ilma lubab. Pühapäeval hommikusörk ja 2,5 h volletrenni.

Kuradile see Tallinn

2009-12-06T15:01:00.006+02:00

No ei ole Eestis hullemat kohta, kui seda meie paljukiidetud pealinn. Kui keegi (eriti Andres) seda juhutub lugema, siis võite selle linna teadagi kuhu pista.

Miks siis nii negatiivne suhtumine. Tegelikkuses pole ma Tallinnast midagi suurt arvanud. Väikelinna inimesena tundub see koht mulle väga mõttetu. Et pikka juttu mitte ajada võtan selle asja kokku ideega, et enne olen suur konn väikses tiigis, kui vastupidi.

Aga üldistusest vähe detailsema kirjelduse juurde. Nimelt viskas mul reede õhtul täiega üle, kui üritasin parkida autot hotelli juurde. Tore koht kesklinnas eeldab aga seda, et parkimiskoht on püha asi, mida iga mees kasutada ei saa. Nii jäingi lolli näoga hotelli ligidale seisma, sest vähe sellest, et parkimiskohti ei ole, on ka vabadele kohtadele järjekord. Isegi kõige värdjamad nurgad osati kinni parkida. Vihast punane võtsin oma toast asjad (samal ajal oli mu auto teiste eeskujul suhteliselt ebaviisakalt keset liiklust seisma jäetud) ja läksin autoga Piritale. Mõtlesin, et teen ühe pikema otsa ja siis vaatan uuesti, mis seis seal hotelli ees on. Teel Piritale küpsesid mul juba peas igasugu alternatiivsed mõtted oma auto ööseks majutuseks. Go Tallinn!

Aga jooksu juurde. Otsisin Pirita metsadest taga neid paljukiidetuid valgustatud jooksuradasid. Kahjuks tegin seda valelt teepoolelt. Pärast hiljem ringiga kohale jõudes mõistsin, kust need rajad lähevad. Samas oli üksi kusagil metsas suhkoht kahtlane joosta. Mitte, et üksindus ja mets hirmutab vaid see, et Tallinn ei sära väga viisakalt käituvate inimestega. Ühelt sillalt möödudes sõimati mind mulle tundmatu, kuid kohalike seas väga populaarses keeles. Tallinn rules!

Kokkuvõttes ligi tunnine ots, sest peas oli mõte, kus ma pargin auto umbes 15 minutilise jooksumaa kaugusele. Aga oh üllatust, kui igaks juhuks hotellist mööda sõites leidsin, et üks hotelli jaoks broneeritud parkimiskoht oli tühi. Lucky bastard. Naeratuse pühkis näolt soomlane, kes urineeris hotelli peaukse ees lillepotti. Lisaks selle hakkasid mingid põdrad fuajees/baaris lärmama ja lõugama nii, et turvafirma kutsuti kalleid ja paljuoodatud turiste maha murdma. Tallin rokib täiega.

Ainukene helge moment oli hommikul sörkima minnes. Miks? Sest siis ei töllarda inimesed mööda linna ringi. Hea ja rahulik. Leian, et Talinn oleks palju parem koht, kui siin elaks ligi 10 korda vähem inimesi. Sest hommikul tundub see päris ilus koht olema. Sadama kandis paistavad linnatuled päris muljetavaldavad. Tegin siikohal neist ka mõned klõpsud -

Lisaks oli meelierutav ka Rotermanni Aatrium. Seda mitte ainult visuaalse väljanägemise, vaid rohkem isegi funtsionaalsuse poolest. -

Kokku see nädal siis 3 h jooksmist kolmel päeval. Lisaks 3 puhkepäeva ja 1 volletrenn. Vend pelgab juba jõulujooksu. Ega ise ka ennast väga kindlat ei tunne. Vähemalt olen elusana ja tervena kodus tagasi. Järgmisel korral peab pikalt järgi mõtlema, kas ikka on mõtet sinna Tallinna minna või mitte.

Tallinnas

2009-12-03T10:16:00.004+02:00

Musta huumorit tehes, siis Tallinnas muud moodi liikuda ei saagi, kui joostes. Muidu kiputakse su elu kallale.

Teeviida üritus on aastast aastasse olnud Pusat tsiteerides enda vaimse otsimise-leidmise koht läbi liikumise. Üldjuhul ma keeran vindi tavaliselt siin niivõrd korralikult üle, et vaim hakkab käituma ebatavaliselt ning ettearvamatult. Seda muiudgi kõike viisakuse ja normide piirides, aga samas endale üllatusi tehes. Iga aasta on omamoodi uus ja huvitav. Samas on tegemist rutiiniga-

kolmapäev - mess üles/kerge sörk

neljapäev- hommikusörk/mess/pikk ots

reede - hommikusörk/mess/kiire ots (või tõusud)

laupäev- hommikusörk/mess

Laupäevaks olen ma tavaliselt suhteliselt läbi. Sest põhi- ja keskkooli õpilastele kooli promomine on raskem, kui Alar Rikbergi palliharjutused. Uskuge mind, et päev läbi kenadele vene neidudele seletamine, et meil ei õpita stujardessiks, võtab viimsegi energiavaru. Õnneks aitab kohapealne võileiva hinnaga massaaž end uuesti käima lükata.

Eile hotellis vaatasin, et kohaliku kosmeetiku ukse peal on massage. Mõtlesin, et kraabiks kõrvalt sildilt c ja r tähe ja kirjutaks sinna massacre. Ehk eeltoodud kokkuvõte räägib enda eest, et mõistus hakkab siin genereerima lahedaid lollusi. Tallinna värk ma arvan. Ega siin kaua vastu ei pea. Respect neile, kes siin päevast päeva elavad.

Siis kui Staier läks pikale ringile..

2009-11-30T14:24:00.002+02:00

...istusin mina kodus ja valmistusin võrkpalli final 4-iks. Egas ma väga välja poleksi kippunud. Sitt suusailm nagu alati + rõve vihm ja vastik tuul. Samas oli väike okas hinges, mida oleks tahtnud jooksurajal välja köhida. Planeerisin enda pika otsa pühapäeva peale. Aga asjaolud muutusid. Kuigi segavolle lõputurniir läks aiataha, värbati mind patuga pooleks meeste turniiri rivistusse. See eeldas pühapäeva päeval vihast lammutamist. Sinna mu pikk ots siis läks. Aga ma ei kahetse, sest eelmanitud meeste turniiril tegin oma parima võistluse. Blokk, kui sein ees. Hulga serviässasid ja loomulikult üliterav ja kõrge rünnak. Huvitav oli just hüppevõime, mis ennastki natukene ehmatas.

Negatiivsest asjaolust ka. Parema käe pöial on juba üle nädala paistes ja liigutamist väga ei kannata. Lisaks löödi vigaseks vasaku käe väike sõrm, mistõttu ei tööta hästi kogu vasaku labakäe vasak pool. Rullteipi läheb samapalju, kui karastusjooki. Lisaks on selg kuidagi väga kangeks läinud. Vähemalt põlv peab praegusele vatile vastu.